Suured muutused

Tahan loota, et soojemate ilmade tulekuga saan taas blogi kirjutamisega nö. soone peale. Just eile õhtul mõtisklesin omaette, et nii kuramus vähe on viimasel ajal lugeda (teiste jooksjate blogid). Ilmselt enamik jooksjaid püüavad praegu eeskätt treeningutega hakkama saada.

Üldiselt olen enam-vähem ilusti graafikus. Viimane nädal on pisut raskendatud olnud. Trenne olen olude sunnil saanud teha vaid neli ja need ka mingitel imelikel aegadel.
Kuna mingil kummalisel põhjusel plõksatavad luugid endiselt igal hommikul umbes kell viis lahti, olenemata magama mineku kellaajast, siis näiteks eile käisingi juba kuue ajal jooksmas. Pean ütlema, et tegelikult nautisin täiega - päikesetõus, vaikus, enam-vähem normaalne temperatuur, õrnad kevadeilmingud.

Mäletan, et kunagi oli meil koolis kohe hommikul kella kaheksast kaks järjestikust kehalise kasvatuse tundi. Ülejäänud koolipäev möödus seetõttu enamjaolt alati kerges uimas/vines. Just selle halva mälestuse pärast, ei ole ma hiljem suutnud end varavalges trenni vedada. Praegu tundub, et peaksin mõnel hommikul veel proovima.

Miks viimane nädal trennide osas veidi raskendatud on olnud?

Põhjus väga lihtne, selle võib allolevalt pildilt välja lugeda. J

Heldimust ja totakat jõllitamist on muidugi kuhjaga. Iga koos veedetud sekund on kulla hinnaga! Ma tean, et nüüd saab treeninguteks aja leidmine topelt raske olema, aga minu jäärapäisus ja eneselegi üllatusliku sihikindlus ütleb selgelt, et jooksmine tagaplaanile ei jää.  Loomulikult first things first, aga kui vaja teen trennid kasvõi ööpimeduses ära. Muutused meie elus on muidugi suured, kuid tegu pole mingi haigusega, mis sind eesmärkidest kõrvale hoiaks. Nõrgad leiavad ettekäände, tugevad võimaluse. Tahan uskuda, et olen tugev!

 

Möödunud pühapäeval panin end haiglas olles treeningriietusse ja läksin nagu õige mees jooksma. Kuna meil oli täitsa oma palat, viibisime nagu hotellis. Arstid vaatasid mind muidugi pisut imelikult, aga keda huvitab.

Olen alati mõelnud, et kuramuse hea oleks kesklinnale lähemal elada. Kõik ilusti käe/jala juures. Peale seda treeningut, ei taha ma linnas elamisest mõeldagi.

Minu jooksurada viis Liivalaia tänavast Kadriorgu. Sada valgusfoori, jalus koperdavad inimesed, autod, müra, tähelepanu jne. jne. See väike kogemus pani mind oma vaikseid Harku jooksuradasid tõsiselt hindama. Me elame ikka nii mõnusas kohas.

PS! Minu postkasti on paar lugejakirja potsatanud. Kirjutajatele tahan öelda, et vastan Teile tuleva nädala alguses! Vabandust!