kolmapäev, veebruar 06, 2013

Annan endast märku

Blogisse postitamise tihedusest, on selgelt näha, mis perioodidel ma korralikult ei treeni. Just nii, endiselt ravin põrutatud jalga. Olen püüdnud vahelduva eduga jalgrattaga sõita. Kahjuks on see spordiala lumisel ajal kohutavalt ebameeldiv. Külm, märg, tuuline, libe jne.

Vägisi tulevad meelde kunagised talvised jalgrattatrennid, kus pidime nö. maanteeratastega jäistel metsaradadel sõitma. Täpselt nüüd ei mäleta, aga mingi teatud vanuseklassini (M14-16?!), oli kohustuslik läbida maastikuvõistlused maanteeratta raamiga. Kuna sellel ajal ei olnud klubi rahalised võimalused kiita, sõitsimegi metsas tavaliste maanteerataste ja peenikeste kummidega. Jäistel radadel olime 95% ajast külili jääl. Põlved, küünarnukid, käed, jala välisküljed korralikult põrnudud ja sinised. J
 
Kuna mul röntgenpiltide järgi jalas mõra/murd puudus, on tegu ilmselt lihtsalt põrutuse ja kerge põletikuga. Kõikvõimas google annab sümptomite põhjal vastuseks „metatarsalgia.“ Minul siis ilmselt selle haiguse lihtsam vorm, põletikus metatarsali pead.
Veel üks põhjus, miks peab paljajalu jooksmisega algust tehes rahulikult võtma... Nimelt jala esiosa alla tekivad barefoot running'ga suuremad toestavamad pehmed padjakesed. Kui oled terve elu tosse/kingi kandnud, on jala eesosa alune pehmendus taandarenenud. Tasapisi moodustub sinna silmaga märgatavad padjakesed, mis kaitsevad just neid metatarsali päid.
Need ei ole minu mustad jalad! J
 
Praeguseks on ortofen, jää, metatarsali padjakesed, ibuprofen ja puhkus valu tugevalt leevendanud. Kõigi eelduste kohaselt peaksin juba täna/homme rajale saama. Yeii! J
Üleeile proovisin tegelikult ka korraks jooksma minna. Panin siis turvalisuse mõttes Vibramite asemel jooksutossud jalga. Kõigi eelduste kohaselt peaksid tossud koormust/pinget jala esiosas ühtlustama. Tegelikult polnudki teab mis valus joosta, aga need jooksutossud!!!
Ükskõik kui palju ma ka ei proovinud...jala eesosale maanduda ei suutnud. Iga samm heleda laksuga kannale. Peale 400m jäin seisma ja nentisin fakti, et jooksutossud on minu jaoks „OUT“!
Praegu korrutan endale, et põdemiseks pole põhjust. Kui kõik hästi läheb, saan nädalaga vanasse rütmi tagasi.
kell

2 kommentaari:

  1. Anonüümnekolmapäev, veebruar 06, 2013

    Kannale maandumine ei pruugigi hull olla, kui jala ikka ilusti puusa all maha paned. Puusad ja põlved ette ja pidevalt tehnikat järgida.
    Mulle tundub, et peaksid õppima tasakaalukalt ja rahulikult trenni tegema. Oled kärsitu, tahad liiga kiiret arengut ja kokkuvõttes see hoopis pidurdab sind. Hiljuti rääkisid oma treeningplaanist. Liiga palju kiireid trenne pole kasulik. Need toovad küll kiire arengu, kuid pikemas perspektiivis on ikka tarvis põhja laduda ja vigastustest hoiduda. Kiireid trenne tuleks teha võistluseelsel perioodil, muul ajal piisab maratonijooksjale mõnest maratonitempoga lõigust nädalas.

    VastaKustuta
  2. Indrek I.kolmapäev, veebruar 06, 2013

    Olen nüüdseks põhja ladunud pea kaks kuud. Ilma ühegi intensiivse treeninguta. Jah, ma olen kärisitu. Aga tõesti püüan tark kärsitu olla. See, et ma jala katki astusin, oli lihtsalt halb juhus.
    Ma lihtsalt ei lepi üldise arusaamaga, et mingi hulga inimeste keha on vastupidavama/töövõimelisem (pean siin kohal silmas eliitsportlasi) kui minul. See ei saa lihtsalt nii olla.

    Tegelikult ongi ju võistluseelne periood praktiliselt käes. Jäänud veel loetud kuud.

    Aga väga mõtlema panev lause "tahad liiga kiiret arengut ja kokkuvõttes see hoopis pidurdab sind."

    VastaKustuta