Vägisi tulevad meelde kunagised talvised jalgrattatrennid, kus
pidime nö. maanteeratastega jäistel metsaradadel sõitma. Täpselt nüüd ei
mäleta, aga mingi teatud vanuseklassini (M14-16?!), oli kohustuslik läbida
maastikuvõistlused maanteeratta raamiga. Kuna sellel ajal ei olnud klubi
rahalised võimalused kiita, sõitsimegi metsas tavaliste maanteerataste ja peenikeste kummidega.
Jäistel radadel olime 95% ajast külili jääl. Põlved, küünarnukid, käed, jala
välisküljed korralikult põrnudud ja sinised. J
Veel üks põhjus, miks peab paljajalu jooksmisega algust
tehes rahulikult võtma... Nimelt jala esiosa alla tekivad barefoot running'ga
suuremad toestavamad pehmed padjakesed. Kui oled terve elu tosse/kingi
kandnud, on jala eesosa alune pehmendus taandarenenud. Tasapisi moodustub sinna
silmaga märgatavad padjakesed, mis kaitsevad just neid metatarsali päid.
Need ei ole minu mustad jalad! J
Praeguseks on ortofen, jää, metatarsali padjakesed, ibuprofen
ja puhkus valu tugevalt leevendanud. Kõigi eelduste kohaselt peaksin juba
täna/homme rajale saama. Yeii! J
Üleeile proovisin tegelikult ka korraks jooksma minna. Panin siis turvalisuse
mõttes Vibramite asemel jooksutossud jalga. Kõigi eelduste kohaselt peaksid
tossud koormust/pinget jala esiosas ühtlustama. Tegelikult polnudki teab mis
valus joosta, aga need jooksutossud!!!
Ükskõik kui palju ma ka ei proovinud...jala eesosale maanduda ei suutnud. Iga
samm heleda laksuga kannale. Peale 400m jäin seisma ja nentisin fakti, et jooksutossud
on minu jaoks „OUT“!
Praegu korrutan endale, et põdemiseks pole põhjust. Kui kõik hästi läheb, saan
nädalaga vanasse rütmi tagasi.
Kannale maandumine ei pruugigi hull olla, kui jala ikka ilusti puusa all maha paned. Puusad ja põlved ette ja pidevalt tehnikat järgida.
VastaKustutaMulle tundub, et peaksid õppima tasakaalukalt ja rahulikult trenni tegema. Oled kärsitu, tahad liiga kiiret arengut ja kokkuvõttes see hoopis pidurdab sind. Hiljuti rääkisid oma treeningplaanist. Liiga palju kiireid trenne pole kasulik. Need toovad küll kiire arengu, kuid pikemas perspektiivis on ikka tarvis põhja laduda ja vigastustest hoiduda. Kiireid trenne tuleks teha võistluseelsel perioodil, muul ajal piisab maratonijooksjale mõnest maratonitempoga lõigust nädalas.
Olen nüüdseks põhja ladunud pea kaks kuud. Ilma ühegi intensiivse treeninguta. Jah, ma olen kärisitu. Aga tõesti püüan tark kärsitu olla. See, et ma jala katki astusin, oli lihtsalt halb juhus.
VastaKustutaMa lihtsalt ei lepi üldise arusaamaga, et mingi hulga inimeste keha on vastupidavama/töövõimelisem (pean siin kohal silmas eliitsportlasi) kui minul. See ei saa lihtsalt nii olla.
Tegelikult ongi ju võistluseelne periood praktiliselt käes. Jäänud veel loetud kuud.
Aga väga mõtlema panev lause "tahad liiga kiiret arengut ja kokkuvõttes see hoopis pidurdab sind."