Toitumine

Mai teine nädal algas rahuliku 14 kilomeetrise jooksuga.

Pean tunnistama, et tegin selle kerge trenni enda jaoks kogemata vastikult raskeks. Nimelt on mul selle suure sportimise juures üks tõsine murekoht - TOITUMINE!

Kui enamik inimesi vaevleb kaalu tõusu, siis mina languse käes. Nii palju kui ma mäletan, olen oma 181 cm juures alati 69kg kaalunud. Olenemata söögikordadest, söögikogusest, toiduainetest, treeningute mahust, intensiivsusest jms. Njah, ma olen vormis ja ei näe teab mis kleenuke välja. Kuigi paar/kolm/neli lisakilo ei teeks paha.

Mõne aasta eest otsustasin isegi jõusaali minna ja reaalselt süüa, süüa, süüa! Pärast paarikuulist treenimist ja hiiglaslikke toidukoguseid, olin ikka samas kaalus. :S Andsin alla!
Praeguse kire puhul on selge, et ei ole mõtet kaalutõusust unistada. Otseselt ei hooli ka enam!


Miks eilne lihtne trenn ikkagi raske oli?

Üldiselt ei meeldi mulle tööl olles lõunal käia. Pigem töötaks kaheksa tundi jutti ja saaks varem jooksurajale. Kuna treeningmahud on suured, siis olen end regulaarselt sööma harjutanud/sundinud. Lõuna umbes kell 13/14.00, koju jõudes miskit nipet/näpet lisaks ja jooksma.

Eile oli töökaaslasel sünnipäev.
Meil  on selline komme, et sünnipäevalaps toob töökaaslastele igasugust head/paremat.

Sünnipäeva pidamine toimub tavaliselt lõunasel ajal, mis tähendab, et enne lõunale minekut pistad paar magusat ja soolast saiakest põske. Kui sul need saiakesed juba põses on, siis mõtledki, et ...ahh, söön parem õhtul kodus.

Tegelikult lähed koju ja mõtled: "Kuidas ma enne trenni söön? Pärast kõik hüppab sees ja üldiselt on terve jooksu ajal halb olla!" Nii teedki trenni hommikusöögi, paari saiakese ja banaani pealt ära. Ilmselge rumalus!
Täpselt nii juhtus ka eile! Tulemuseks üldine jõuetus, kõrge pulss, näjatunne jne. jne. jne.

Vähemalt peale trenni tegi suuure hunniku pastat. Tavalise ühe taldrikutäie asemel, mahutasin endasse kaks! Lisaks veel tahvlike šokolaadi ja paar kohukest! :)