Igavalt esmaspäevast...

Pühapäeva öösel vastu esmaspäeva sain vaevu kuus tundi und. Lisaks oli selja taga veel ülipikk päev. Tööle jõudsin enam-vähem õigeaegsel, kuid kogu see päev möödus kui mingis mullis.  Lihtsal oli selline kummaline suuuur väsimus. Päev liikus tasapisi õhtusse, kui tööpäev oli läbi saanud, hakkasin end jälle tasapisi inimesena tundma! :)
Koju sõites paistis väljas imemõnus päike ja kuskil seal Magistrali kandis nägin veel üht korraliku tempo ja sammuga kollases jooksjat. Julgen arvata, et see võis olla Rünno R. (kes ka minu blogil silma peal hoiab)! Sorry kui eksin! :)

Kuigi olin päeva jooksul veendunud, et peaks ühe päeva puhkust võtma, ahvatles ilm ja see tubli jooksja mind ikkagi rajale. Tegin nö. kerge 11km ringi. Koju tagasi jõudes näitas kell keskmiseks tempoks 5:05 ja pulsiks 144. ...ju siis oli veel natuke võistluse kiirust jalgades. Tõsi, oleks pidanud rahulikumalt võtma. Tunne oli aga imeahea.
Päeva lõpuks sõin terve hunniku pastat! Tüdrukute nightmare - vahukoor, merevaik, juust jne. :)