Kastid ehk supertoestavad jooksujalatsid

Käisin aprilli esimesel nädalal uusi jooksususse valimas. Ettevõtte nime jätan siinkohal mainimata. Üldiselt väga meeldiv tunnike jutuajamist, arutamist, mõõtmist ja nõuandeid. Filmilindilt oli selgelt näha, kuidas mu jalad maandumisel nö. läbi vajuvad (inglise keeles over pronation). Kuna jalad tegid peale pikemaid distantse valu, otsustasin tarku inimesi kuulata. Soetasin endale New Balancei SUURED jooksusussid - 110€ (pildil).

Filmisime - tõsi, pilt oli hoopis parem. Ütlen ausalt, esimene nädal rajal oli meeldiv! Valu vähenes märgatavalt. Kuid mingist hetkest hakkas kõik allamäge minema. Valu oli tagasi ning lisaks vanadele, hoopis uutes kohtades sh. ahhilleus! Ja see valu oli pretty bad. Hakkasin siis netist videoid vaatama, blogisid ja artikleid lugema.

Kokkuvõtvalt - suurim rumalus, mis üks jooksja saab teha, on endale need supertoestavad jalatsid muretseda. Kogu maailm liigub barefoot running suunas. Isegi suured spordijalatsite tootjad Nike, Adidas, New Balance tulevad viimasel ajal välja uute kollektsioonidega natural motion! Meie, siin Eestis, elame pimeduses. Veel eelmisel nädalal rääkis üks Eesti nimekas pikamaajooksja Terevisioonis pikalt ja laialt, kuidas toestav jalanõu on ainuõige valik. Piinlik, ju siis on vaja laojäägist lahti saada.

Mina hakkasin nahaalselt taastavaid jookse paljajalu tegema. Loomulikult pehmel pinnasel. Uskuge või mitte. Igasugune jalavalu on kadunud. Ma võiks sellest nii pikalt kirjutada, sest loetud on meeletult. Kui huvi on, andke teada. :)

Ise jooksen praegu nendega (Ecco Biom A 2.1). Imehead ja kahjuks imekallid! Head asja ju odavalt ei saa.

Tegelikult hakkavadki juba kuluma, varsti on uusi on vaja! Tundub, et sama mudelit enam kahjuks ei tehta. Ei tahaks väga uut sussidraamat läbi elada. :)

Päev peale võistlust

Eilne võistlus ei jätnud peale paari vesivilli mitte mingeid jälgi. Magama jäin kell 23:00 ning 07.30 olid silmad juba lahti. Jalad olid suts kanged. Sõin korraliku hommikupudru, käisin Frankiga (minu paks taksikoer) jalutamas ning umbes kell 11 otsustasin hoolimata treeningkavas olevast vabast päevast taastavale/rahulikule jooksule minna.

Keskmine tempo 5:40, pulss keskmine 140 - imeliselt värskendav ja turgutav. Kogu keha kangus oli kadunud. Lisaks veel värskendnav dušš, hunnik rohelist salatit (ruccola, kirsstomatid, oliiviõli, mozzarella, balsamico kreem) ning olude sunnil keedetud viinerid! :) Väga omapärane! :):):) Who cares, kõht sai täis!

Lugesin järgmise võistluse, Tartu jooksumaratoni, juhendit. Sama lugu, startima peab numbrile vastavast stardigrupist - otherwise tsaupaka! Demit! Ma kavatsen ju 3:40/50 keskmist joosta! Esimesed kilomeetrid lähevad seega ajalises mõttes metsa. Olen kaheksandas grupis, ehk siis, mingi 1000-s startija. Hate it!

Selle hooaja esimene võistlus - Kõrvemaa

Käes ta oligi, ootasin...kartsin... Pidin startima esmakordse osavõtu tõttu viimases stardigrupis. See tõmbas tujukese muidugi pisut alla, sest teame ju kõik kuidas pool võistlusest liikumasaamiseks kulub ja teine pool slaalomiks inimeste vahel. Ütleme nii, et mul vedas...sain praktiliselt kohe liikuma, esimesed kaks km jooksin raja kõrval Kuni mass hõrenes.  Esimesed kolm km ajaga 3:44. Mõtlesin, et ow yeah...päris kaif. Jõudu, tahtmist, isu oli meeletult. Ja siis hakkas pihta...tõus langus tõus langus tõus tõus langus. Vahepeal juba mõtlesin, et mida kuradit? Kas me oleme ikka Eestis? Lahmisin edasi, keskmine langes 3:50-le. Esimene joogipunk, tundsin rõõmu, sest sooja ilmaga oli korralik janu tekkinud, krahmasin spordijoogi...kolmveerand lendas maha, sain vaid pool lonksu. Nö. suu märjaks. No jah siis, lasin edasi. Janu tuli päris kiirest tagasi, teise joogipunkti peale mõtlesin juba 7-l km-l. Tempo langes veelgi. Mõtlesin, et midagi on nihu. Absoluutselt igal tõusul, möödun inimestest, ja langusel joostakse minust mööda....ja mitte natuke, aga...nagu postist. Igal langusel! Mõtlesin siis mingi hetk, et fine...annan ka järgmisel laskumisel jalgadele valu...ei midagi. Ikka sama lugu. Ehk see kõlab nats rumalalt....aga ma ei oska mäest alla joosta! Vähe sellest et kaotan tempos, kaotan ka energiat. Veel ei ole lugenud, aga mingi kala mul selle allajooksmisega on. Praegu olen nõutu, otseselt selliseid jookse sellel suvel enam ei ole ka, nii et võin seda küsimust oma peas pisut heietada. Ainult et kahju on...kardan et languste nahka mu jooks läkski. Viimased kolm km-t tõstsin tempo tagas 3:55 peale, viimane km 3:45. Lõpuaeg 1:06, mis andis kokkuvõttes 44 koha. Kahe kuu trenni kohta, polegi ju teab mis hull tulemus. Muidugi ise tahtsin tunni juurde joosta. Vähemalt järgmisel aastal on korralik stardinumber ning loodetavasti paremad teadmised mäest allajooksul.

Paljajalu

Üleeile sai joostud 18km fartleki. Jalad olid natuke kanged ja jube valusad. Same old, same old - achilles pain!

Eilse jooksu juurde. Esimesed 2km, kõik tundus suhteliselt korras olevat. 4, 5km hakkas pihta - sõber ahilleus + üldine valu põhimõtteliselt igal pool jalalabades. Alates viiendast kilomeetrist hakkas jälle pihta see proovimine ja sätitamine jne., et see jube valu ära kaoks. seitsmendal kilomeetril olin veendun, et thats it! - koju minek!

Kuna ma ei ole üldse allaandja tüüp, siis nii raske on endale öelda, et teed vähem kui kava ette näeb. Vastik luuseri tunne tekib!

Olen oma probleemi tõttu palju lugenud ja uurinud, põhivastuseks on igal pool olnud "run barefoot"! 

Kell oli ~21.00, õues 4C. Mõtlesin, et enam hullemaks ei saa ju anyway minna. Jäin seisma, võtsin jooksusussid ning sokid jalast. Tegin oma esimesed sammud, tundsin kuidas külm muda varvaste vahelt läbi jooksis. Ei oleks uskunud, et midagi sellist võib õigel hetkel nii kuramuse mõnus olla!

Tegin oma esimese jooksusammu, teise, kolmanda! Teate mis tunne mul oli?! Ehk olete näinud lõiku "Run Forrest run!" filmist Forrest Gump? Hullumaja, ma jooksin ja ei tundnud valu! Mitte mingit valu! Naeratus tuli iseenesest näole!

Neljapäev - fartlek

Neljapäev on fartleki päev. Minu arust üks raskemaid, kuid samas nauditavamaid treeninguid.

Täna jooksis kõik kuidagi niiii valesti kokku. Iga kiirem intervalli osa sattus laugele pikale või siis järsule tõusule. Tuul üritas ka loomulikult kõigest väest igat lapi tulemust halvemaks muuta.

Jah, fartlek võtab korralikult läbi, aga see tunne, mis sind pärast sellist pingutust valdab, on lihtsalt võrratu!

PS! Ajastage selge/ilusa ilmaga oma treeningud päikeseloojangu algusele!

...ja kui keegi Roc al Mare/Harku kanti sattub, siis jookske läbi sellest kohast (vt. kaarti, punane nool).

Ajuvabalt ilus....

Tänane päikeseloojang oli poole trenni peal eriliselt turgutav!

Laupäevane pikk jooks

Ilm oli hirmus. Tuul tagant, vastu, külje pealt! Ja nii kuramuse tugev, et tahtis vahepeal rajalt välja puhuda. :) Sinna juurde vihm ja lörts segamini. Kõik see tegi pulsi ja tempo üleliia kõikuvaks.

Kokkuvõttes oli keskmine tempo väga tubli. Samuti püsis südametöö laias laastus ilusti normipiirides.

Tunne oli imehea va. need kuramuse jalad! :)

Uued jooksusussid (toestavad), ei olegi ikka eriti asjalikud! Panevad jalad jubedalt valutama! Annan neile veel paar võimalust end tõestada!

Jalad saavad kaks päeva puhata! Loodan, et teisipäevaks on valu kadunud!

Lõpuks ometi on mul personaalne treeningkava!

Alates tänasest on minu treeningud 100 korda põhjalikumad. Loodetavasti palju rohkem eesmärgipõhised. Ehk siis, alustasin treeningut korraliku treeningkava järgi!

Ilmset küsite, mida ma siis siiamaani teinud olen. Vastuseks on lihtne. Olude sunnil palju lugenud ning enesetunnet jälginud. Uskuge või mitte, aga asjaliku treeneri leidmine, on jube raske!

Üldiselt on treeningkava ülesehitatud järgnevalt:

Pingutus, taastav, pingutus, taastav, pingutus, taastav - kuus korda nädalas.

Treeningmaht kasvab iga nädalaga.

Olen jube elevil!