laupäev, detsember 23, 2017

Vana-aasta jooks 2017

Vana-aasta jooksu maratonile sai veidi uljalt registreeritud Tartu Sügisjooksu positiivse emotsiooni pealt. Kui rõõmupall oli veidi tühjemaks jooksnud, tabas mind väike reality strike. Kaks järjestikku tugevalt joostud maratoni olid vaimu tegelikult päris ära väsitanud. Juba SEBi järel oli tükk tegu, et Tartu sügisjooksuni peas välja vedada.

 


Tähtsate võistlustega on juba nii, et nende nimel elatakse, süüakse, hingatakse, magatakse mitu head kuud. Pikk fookuse hoidmine on aga mentaalselt tohutult kurnav. Alles võistluse läbi saades, võid viimasesse auku pingutatud vöö lõpuks lõdvaks lasta. See tunne on päris vabastav. Lausa nii mõnus, et tükk tegu on end jälle lõa otsa saada. Loomulikult ei teinud elu kergemaks ka oktoobri ja detsembri keskpaiga vahel jäävad mitu järjest pimedamat ja s**a suusailmaga päeva. Püüdsin end ikka enamvähem regulaarselt liigutada, aga mingi hetk käis kett ikka korralikult maha.

Samal ajal hea sõber ja klubikaaslane, Aleksandr Kuleshov, sai koerailmast vist ainult powerit juurde ja lammutas vastu talve tööd teha veel suurema hooga kui enne SEB maratoni. Muide, SEBil lõpetasime üksteise järel koos.



Nädalavahetustel pakkusin talle pikkadel otsadel seltsi. Tegime mõned väga korralikud liivamäe trennid ja 30+ km tõusvas tempos pikad otsad. Nädala sees tegi tüüp pea iga päev kaks trenni ja igal kolmapäeval lasi üksinda pimedas Lillepi pargis pikki lõike. Hull mees ja tööloom.



Minu ketti sellise lammutamise nägemine ei pingutanud. Hoopis vastupidi, tundsin järjest kasvavat ükskõiksust Vana-aasta jooksu suhtes.

Kuid siis juhtus midagi ootamatud. Vaid nädal enne võistlust sai Aleksandr ülekäigurajal autolt löögi ja tema võistlus, isiklik rekord maratonis ning suhteliselt kindel esikoht, jäi sellesse kurba hommikusse. Õnneks ei midagi hullu, aga piisav kolakas, et poiss alles kolm nädalat hiljem taas jooksmist katsetab. Väga, väga kurb!



Selle õnnetusega tõusin nüüd mina meie klubi kõige tugevamaks maratoni distantsil osalejaks ning üheks poodiumikandidaadiks. Minu mõnusa pühapäevase pika otsa plaan lagunes koost.

Maratoni eelsel nädalal tegin vaid 35km jagu rahulikke jookse. Igast rasvarohket rämpsu on pimedal ajal usinalt sisse söödud ning sellega on 3-4kg kehakaalu juurde tulnud. Jooksus annab see ikka tunda.

Laupäeva õhtul ei olnud söögiisu ja magama sain ka alles peale südaööd. Hommikul kella kuue ajal keerasin uniselt taldrikutäie kaerahelbe putru kerre ning olin kell kaheksa Rocca al Mares kohal.
Osalesime segatiimiga ka teatemaratoni võistlusel, seega pidin esimese ringi koos teatepulgaga ja veidi tempokamalt liduma. Läksin täiesti külmalt rajale ning jooksin kella vaatamata enesetunde järgi.

 


Esimese ringi keskmine tuli väga lihtsalt umbes 3.38-3.40 min/km. Teisele ringile minnes ei andnud tempos eriti järele. Peale teatepulga üleandmist käis muidugi peas see klõps ära, et tiimi mõttes on töö tehtud ning edasised kilomeetrid on vaid trenni eest. Võtsin plaaniks veel teine ring ka tugevamalt joosta ning kolmandal otsustada, mis saab.

Kolmandal ringil oli mott juba päris maas. Energiat ja jõudu oli mõnusalt, aga peas välkus suur küsimärk, et mida kuradit  ma siin keset off seasonit teen!? Valmistasin end tasapisi ette maha tulekuks ning ringi lõpus ütlesingi treenerile, et aitab küll tänaseks. Hüppasin veel korraks WC-st läbi. Päris huvitav kogemus, teised rühivad elu eest ja mina mõnulen rahulikult poti peal.

Käimlast välja astudes, alustasin siiski kõhklevalt neljandat ringi. Treeneri ütles, et oled kolmandal kohal ja et võiksid rahulikult lõpuni ikka ära tiksuda. Selle mõttega oli päris raske päri olla, sest peas olin tegelikult kindla katkestamise otsuse teinud.



Fine, s**ta ka, punnitan veel ühe ringi ära. Viimasele ringile oli juba väga lihtne minna. Kui ikka oled neli ära jooksnud, siis nõme oleks viimast tegemata jätta ja kindlast poodiumikohast loobuda.
Finishiring sai juba praktiliselt lõdvestusjooksu eest tehtud. Natuke lobisesin veel vanade jooksu tuttavatega Enerviti telgis.

Võistluse keskel praktiliselt ei joonud ja kokku sõin poolteist geeli. Energiast puudust ei tundnud, küll aga tegid muret jalad.

Rada oli kohati libe ning iga jala maha panek nõudis ekstra tähelepanu. Libeda teekatte puhul on samm tavapärisest erinev. Kui alateadlikult valmistud libedaks pinnaseks, siis ootamatu haakumise puhul saad päris hea laksu osaliseks. Üle lühikese distantsi ei ole see eriti probleemiks, aga 35 000+ sammu annab juba korralikult tunda. Sääred ei ole juba aastaid nii kotis olnud ning üks hamstring tahtis ka kolm päeva üle töötamisest rahu saada.


Kokkuvõttes olen päris rõõmus, et ikka lõpuni ära tulin. Siin kohal tänu võlgu treenerile. Chill-grilli pealt muuseas 2,47 maraton - täiesti ok. Kolmas koht nii maratonis ning samuti tiimiga segameeskondade arvestuses (Tubli töö Nele Ohmann, Kaisa Kukk, Priit Aus ja Mark Abner).


Samal õhtul toimus veel mõnusas Must Puudel kohvikus klubi jõulupidu. Nii palju toredaid, toetavaid ja "ELUS" inimesi. Super!

 
 
Sain ka klubi/treeneri poolt oma esimese official kiituse - "Lojaalne klubiliige." See tuli siis selle eest, et olen 2017 aastal esindanud klubi hunnikul EMV distantsidel. Talvised EMV 1500m, 3000m, EMV pikk kross, EMV 5000m,  1000m, 3000m takistusj., poolmaraton, maraton ja hunnik teisi karikavõistlusi ja muud sellist.


Päris tihti mõnitan siin paari klubikaaslast üleliigse võistlemise eest. Arvan, et kui keegi korraldaks kuskil Eesti-Läti piiri ääres ümber maja jooksuvõistluse, siis oleksid nemad ka kindlasti kohal. Aga näed tuleb välja, et ise olen samasugune narkomaan.


Tunnustus on oluline. Loomulikult loodan, et uuel hooajal astun sammu lihtsast osalemisest edasi :) ning teen pisut suuremaid tegusid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar