Jõululugu

Oma elu jooksul olen ma osa saanud täpselt kolmekümnest jõulupühast. Millegipärast on mälusoppidesse salvestunud neist vaid mõned üksikud. Kuna on jõulud, siis paneme jooksmise korraks kõrvale ning jutustan Teile hoopis ühe pisikese jõululoo.

Ma olen sündinud Tartus ning oma esimesed eluaastad möödusid suuresti Tammelinna linnaosas tihase tänaval. Aasta oli siis 1992 ja väikesest Indrekust oli äsja saanud kuue aastane poisiklutt.

Vähesed teavad, et mul oli lisaks nooremale vennale ka vanem vend. Õnnetu juhtumise tõttu, jõudis aga tema elutee selle aasta suvel lõpule. Sama sündmus sai ilmselt ka saatuslikuks minu vanemate suhetele, kes sama sügise alguseks eri teid otsustasid minna.

Õnneks või kahjuks ei mäleta ma nendest juhtumitest praktiliselt midagi. Öeldakse, et lapsed unustavad traagilised juhtumised enesekaitseks ära. Ju siis...

Peale suve veetis ema võimalikult palju ja tihti aega tööl. See oli tema viis mõtete hajutamiseks ning keerulise olukorraga toimetulemiseks. Mäletan, et olime väiksema vennaga pidevalt kahekesi ning saime seejuures suurepäraselt hakkama.

Minust vaid poolteist aastat noorem vennaraas Kristjan, oli sellel ajal minu ainsaks ja parimaks sõbraks. Väikese vanusevahe pärast olime me nagu sukk ja saabas. Tegime koos palju toredat ja loomulikult poistele kohaselt ka kuhjaga lollusi. Mõned päevad veetsime üksinda kodus, mõned lasteaias ja mõned naabermajas elava toreda hoidjast vanatädi juures.

Mäletan, et mul tekkis sellel ajal väga kiiresti selge arusaam, et pean kogu selle koduse majandamise enda õlule võtma. Tihti koristasime vennaga tubasid ning hoolitsesime muud moodi kodu eest, et emal natukenegi kergem oleks.

Varsti leidis sügiski oma otsa ning maha sadanud suure lumega hakkas vaikselt hinge pugema ka jõulutunne.Pärisin pidevalt emalt, et kuna me kuuse koju toome. Iga kord sain aga sama vastuse - "varsti." Nüüd täiskasvanuna saan muidugi aru, et vaevalt kellelgi sellel aastal mingisugustki jõulutunnet või isugi oli.

Mina aega ei jätnud jonni. Asi ei olnud üldsegi mitte kingitustes. Ma lihtsalt tahtsin, et kõik oleks jälle hästi. Ilmselt uskusin naiivselt, et jõulud ja jõulupuu teeb kõik heaks. Nii otsustasingi peale järjekordset "varsti" vastust ohjad enda kätte võtta.

Olin mitme aasta vältel hunnik sente kokku korjanud. Sellel ajal viisid lapsed pudeleid taara kokkuostu ning said seeläbi veidikene taskuraha. Enamik mudilasi kulutasid raha kohe nätsketele iirise kommidele, aga minule meeldis raha koguda. Pikalt kogutud värvilised mündid olid klaasist moosipurgis hoiul.

Panin ennast ja väikese viie aastase venna riidesse ning asusime läbi kerge tuisu paari kilomeetri kaugusel asuva Variku poe poole teele. Sente täis klaasist moosipurk kaenlas.

Variku poe juurde me jõudsime ning minu rõõmuks oli seal ka kuusemüüja olemas. Veidike kartlikult astusin vanema onu juurde ning küsisin kui palju kuusepuud ka maksavad? Ma ei mäleta kas ma kunagi varem olin ühtki ostu teinud, aga püüdsin kõlada ja näida nii teadlik ja täiskasvanu kui oskasin. Millegi pärast oli mul tohutu hirm, et oma väikese kasvu ja vanuse tõttu ei pruugi onu mulle midagi müüa.

"Kui pikka puud sul tarvis on?" küsis onu muiates. Kuramus, sellele ei olnud ma mõelnud. Vaatasin kahtleva pilguga ringi ning arutasin endamisi, et mida jurakam puu seda suuremat rõõmu ma emale valmistan. Näitasin näpuga peaaegu kõige suurema ja kohevama kuuse poole ning ütlesin enesekindlalt, et mul on 34 krooni. "Kas sellest piisab?" Müüa köhatas ja ütles, et saame vast kolmekümnega hakkama.

Onu pani aia ääres püsti seisva kuusepuu külili maha ning mina lugesin purgist pikalt münte, et täpset raha kokku saada. Kuuse eest makstud, käskisin vennal puu ladvast kinni võtta. Ise haarasin kuuse jalast ning asusime kodu poole teele. Mäletan, et tegime mitu peatust, sest puu oli suur ja raske. Lõpuks koju jõudes olime omadega täiesti läbi.

Oskasin selles vanuses juba saja piires puusalt liita ja lahutada, aga näed loogika ei olnud lood veel väga hästi. Nii nagu me üksteise järel nagu päkapikud kodupoole sammusime, väike vend ees ja mina taga. Samas järjekorras üritasime ka välisuksest koos kuusega sisse trügida.

Nagu ma juba ütlesin oli kuuse võra korralik ning kuskil poole kuuse peal jäime ukse auku korralikult kinni. Oksad kaardusid tagurpidi ja hoolimata venna tõmbamisest ja minu lükkamisest ei liikunud see jurakas enam sentimeetritki edasi. Pugesin kuuse alt tuppa ning sikutasime koos vennaga täiest jõust kuni puu lõpuks alla vandus ning tuppa lupsas.

Loomulikult oli terve esik ja koridor pisikesi oksakesi ja okkaid paksult täis. Mäletan, et enda arust koristasin hoolaga, aga ilmselt mitte piisavalt. Sest kui ema õhtul koju jõudis saime me esmalt "veidi" kuusese koridor eest pragada. Edasisi ema emotsioone ma kahjuks ei mäleta.

Järgmine pilt minu mälusopist on elutoas seisvast tohutu suurest kuusest, mille latv on vastu lage tugevalt alla poole kaardus. Sellest järgmine mälupilt - nüsitud ladvaga kuusepuu. :)

Arvan siiani, et sõna otseses mõttes  päästsin sellel õnnetul aastal jõulud.

Ma olen mingis mõttes väga tänulik nende mälestuste eest, sest need on mulle õpetanud oma enda pisikeste tundeid ja mõtteid igapäevaselt palju hoolikamalt märkama ja kuulama.

Kingitused teevad lastele küll palju rõõmu, aga uskuge mind kõige tähtsam on ikkagi armastus, mõistmine, kokkuhoidmine ja loomulikult jõulupuu.

Südamlikke jõulupühi! :)