Jõululugu

Oma elu jooksul olen ma osa saanud täpselt kolmekümnest jõulupühast. Millegipärast on mälusoppidesse salvestunud neist vaid mõned üksikud. Kuna on jõulud, siis paneme jooksmise korraks kõrvale ning jutustan Teile hoopis ühe pisikese jõululoo.

Ma olen sündinud Tartus ning oma esimesed eluaastad möödusid suuresti Tammelinna linnaosas tihase tänaval. Aasta oli siis 1992 ja väikesest Indrekust oli äsja saanud kuue aastane poisiklutt.

Vähesed teavad, et mul oli lisaks nooremale vennale ka vanem vend. Õnnetu juhtumise tõttu, jõudis aga tema elutee selle aasta suvel lõpule. Sama sündmus sai ilmselt ka saatuslikuks minu vanemate suhetele, kes sama sügise alguseks eri teid otsustasid minna.

Õnneks või kahjuks ei mäleta ma nendest juhtumitest praktiliselt midagi. Öeldakse, et lapsed unustavad traagilised juhtumised enesekaitseks ära. Ju siis...

Peale suve veetis ema võimalikult palju ja tihti aega tööl. See oli tema viis mõtete hajutamiseks ning keerulise olukorraga toimetulemiseks. Mäletan, et olime väiksema vennaga pidevalt kahekesi ning saime seejuures suurepäraselt hakkama.

Minust vaid poolteist aastat noorem vennaraas Kristjan, oli sellel ajal minu ainsaks ja parimaks sõbraks. Väikese vanusevahe pärast olime me nagu sukk ja saabas. Tegime koos palju toredat ja loomulikult poistele kohaselt ka kuhjaga lollusi. Mõned päevad veetsime üksinda kodus, mõned lasteaias ja mõned naabermajas elava toreda hoidjast vanatädi juures.

Mäletan, et mul tekkis sellel ajal väga kiiresti selge arusaam, et pean kogu selle koduse majandamise enda õlule võtma. Tihti koristasime vennaga tubasid ning hoolitsesime muud moodi kodu eest, et emal natukenegi kergem oleks.

Varsti leidis sügiski oma otsa ning maha sadanud suure lumega hakkas vaikselt hinge pugema ka jõulutunne.Pärisin pidevalt emalt, et kuna me kuuse koju toome. Iga kord sain aga sama vastuse - "varsti." Nüüd täiskasvanuna saan muidugi aru, et vaevalt kellelgi sellel aastal mingisugustki jõulutunnet või isugi oli.

Mina aega ei jätnud jonni. Asi ei olnud üldsegi mitte kingitustes. Ma lihtsalt tahtsin, et kõik oleks jälle hästi. Ilmselt uskusin naiivselt, et jõulud ja jõulupuu teeb kõik heaks. Nii otsustasingi peale järjekordset "varsti" vastust ohjad enda kätte võtta.

Olin mitme aasta vältel hunnik sente kokku korjanud. Sellel ajal viisid lapsed pudeleid taara kokkuostu ning said seeläbi veidikene taskuraha. Enamik mudilasi kulutasid raha kohe nätsketele iirise kommidele, aga minule meeldis raha koguda. Pikalt kogutud värvilised mündid olid klaasist moosipurgis hoiul.

Panin ennast ja väikese viie aastase venna riidesse ning asusime läbi kerge tuisu paari kilomeetri kaugusel asuva Variku poe poole teele. Sente täis klaasist moosipurk kaenlas.

Variku poe juurde me jõudsime ning minu rõõmuks oli seal ka kuusemüüja olemas. Veidike kartlikult astusin vanema onu juurde ning küsisin kui palju kuusepuud ka maksavad? Ma ei mäleta kas ma kunagi varem olin ühtki ostu teinud, aga püüdsin kõlada ja näida nii teadlik ja täiskasvanu kui oskasin. Millegi pärast oli mul tohutu hirm, et oma väikese kasvu ja vanuse tõttu ei pruugi onu mulle midagi müüa.

"Kui pikka puud sul tarvis on?" küsis onu muiates. Kuramus, sellele ei olnud ma mõelnud. Vaatasin kahtleva pilguga ringi ning arutasin endamisi, et mida jurakam puu seda suuremat rõõmu ma emale valmistan. Näitasin näpuga peaaegu kõige suurema ja kohevama kuuse poole ning ütlesin enesekindlalt, et mul on 34 krooni. "Kas sellest piisab?" Müüa köhatas ja ütles, et saame vast kolmekümnega hakkama.

Onu pani aia ääres püsti seisva kuusepuu külili maha ning mina lugesin purgist pikalt münte, et täpset raha kokku saada. Kuuse eest makstud, käskisin vennal puu ladvast kinni võtta. Ise haarasin kuuse jalast ning asusime kodu poole teele. Mäletan, et tegime mitu peatust, sest puu oli suur ja raske. Lõpuks koju jõudes olime omadega täiesti läbi.

Oskasin selles vanuses juba saja piires puusalt liita ja lahutada, aga näed loogika ei olnud lood veel väga hästi. Nii nagu me üksteise järel nagu päkapikud kodupoole sammusime, väike vend ees ja mina taga. Samas järjekorras üritasime ka välisuksest koos kuusega sisse trügida.

Nagu ma juba ütlesin oli kuuse võra korralik ning kuskil poole kuuse peal jäime ukse auku korralikult kinni. Oksad kaardusid tagurpidi ja hoolimata venna tõmbamisest ja minu lükkamisest ei liikunud see jurakas enam sentimeetritki edasi. Pugesin kuuse alt tuppa ning sikutasime koos vennaga täiest jõust kuni puu lõpuks alla vandus ning tuppa lupsas.

Loomulikult oli terve esik ja koridor pisikesi oksakesi ja okkaid paksult täis. Mäletan, et enda arust koristasin hoolaga, aga ilmselt mitte piisavalt. Sest kui ema õhtul koju jõudis saime me esmalt "veidi" kuusese koridor eest pragada. Edasisi ema emotsioone ma kahjuks ei mäleta.

Järgmine pilt minu mälusopist on elutoas seisvast tohutu suurest kuusest, mille latv on vastu lage tugevalt alla poole kaardus. Sellest järgmine mälupilt - nüsitud ladvaga kuusepuu. :)

Arvan siiani, et sõna otseses mõttes  päästsin sellel õnnetul aastal jõulud.

Ma olen mingis mõttes väga tänulik nende mälestuste eest, sest need on mulle õpetanud oma enda pisikeste tundeid ja mõtteid igapäevaselt palju hoolikamalt märkama ja kuulama.

Kingitused teevad lastele küll palju rõõmu, aga uskuge mind kõige tähtsam on ikkagi armastus, mõistmine, kokkuhoidmine ja loomulikult jõulupuu.

Südamlikke jõulupühi! :)

Vana-aasta jooks 2017

Vana-aasta jooksu maratonile sai veidi uljalt registreeritud Tartu Sügisjooksu positiivse emotsiooni pealt. Kui rõõmupall oli veidi tühjemaks jooksnud, tabas mind väike reality strike. Kaks järjestikku tugevalt joostud maratoni olid vaimu tegelikult päris ära väsitanud. Juba SEBi järel oli tükk tegu, et Tartu sügisjooksuni peas välja vedada.

 

Tähtsate võistlustega on juba nii, et nende nimel elatakse, süüakse, hingatakse, magatakse mitu head kuud. Pikk fookuse hoidmine on aga mentaalselt tohutult kurnav. Alles võistluse läbi saades, võid viimasesse auku pingutatud vöö lõpuks lõdvaks lasta. See tunne on päris vabastav. Lausa nii mõnus, et tükk tegu on end jälle lõa otsa saada. Loomulikult ei teinud elu kergemaks ka oktoobri ja detsembri keskpaiga vahel jäävad mitu järjest pimedamat ja s**a suusailmaga päeva. Püüdsin end ikka enamvähem regulaarselt liigutada, aga mingi hetk käis kett ikka korralikult maha.

Samal ajal hea sõber ja klubikaaslane, Aleksandr Kuleshov, sai koerailmast vist ainult powerit juurde ja lammutas vastu talve tööd teha veel suurema hooga kui enne SEB maratoni. Muide, SEBil lõpetasime üksteise järel koos.

Nädalavahetustel pakkusin talle pikkadel otsadel seltsi. Tegime mõned väga korralikud liivamäe trennid ja 30+ km tõusvas tempos pikad otsad. Nädala sees tegi tüüp pea iga päev kaks trenni ja igal kolmapäeval lasi üksinda pimedas Lillepi pargis pikki lõike. Hull mees ja tööloom.

Minu ketti sellise lammutamise nägemine ei pingutanud. Hoopis vastupidi, tundsin järjest kasvavat ükskõiksust Vana-aasta jooksu suhtes.

Kuid siis juhtus midagi ootamatud. Vaid nädal enne võistlust sai Aleksandr ülekäigurajal autolt löögi ja tema võistlus, isiklik rekord maratonis ning suhteliselt kindel esikoht, jäi sellesse kurba hommikusse. Õnneks ei midagi hullu, aga piisav kolakas, et poiss alles kolm nädalat hiljem taas jooksmist katsetab. Väga, väga kurb!

Selle õnnetusega tõusin nüüd mina meie klubi kõige tugevamaks maratoni distantsil osalejaks ning üheks poodiumikandidaadiks. Minu mõnusa pühapäevase pika otsa plaan lagunes koost.

Maratoni eelsel nädalal tegin vaid 35km jagu rahulikke jookse. Igast rasvarohket rämpsu on pimedal ajal usinalt sisse söödud ning sellega on 3-4kg kehakaalu juurde tulnud. Jooksus annab see ikka tunda.

Laupäeva õhtul ei olnud söögiisu ja magama sain ka alles peale südaööd. Hommikul kella kuue ajal keerasin uniselt taldrikutäie kaerahelbe putru kerre ning olin kell kaheksa Rocca al Mares kohal.
Osalesime segatiimiga ka teatemaratoni võistlusel, seega pidin esimese ringi koos teatepulgaga ja veidi tempokamalt liduma. Läksin täiesti külmalt rajale ning jooksin kella vaatamata enesetunde järgi.

 

Esimese ringi keskmine tuli väga lihtsalt umbes 3.38-3.40 min/km. Teisele ringile minnes ei andnud tempos eriti järele. Peale teatepulga üleandmist käis muidugi peas see klõps ära, et tiimi mõttes on töö tehtud ning edasised kilomeetrid on vaid trenni eest. Võtsin plaaniks veel teine ring ka tugevamalt joosta ning kolmandal otsustada, mis saab.

Kolmandal ringil oli mott juba päris maas. Energiat ja jõudu oli mõnusalt, aga peas välkus suur küsimärk, et mida kuradit  ma siin keset off seasonit teen!? Valmistasin end tasapisi ette maha tulekuks ning ringi lõpus ütlesingi treenerile, et aitab küll tänaseks. Hüppasin veel korraks WC-st läbi. Päris huvitav kogemus, teised rühivad elu eest ja mina mõnulen rahulikult poti peal.

Käimlast välja astudes, alustasin siiski kõhklevalt neljandat ringi. Treeneri ütles, et oled kolmandal kohal ja et võiksid rahulikult lõpuni ikka ära tiksuda. Selle mõttega oli päris raske päri olla, sest peas olin tegelikult kindla katkestamise otsuse teinud.

Fine, s**ta ka, punnitan veel ühe ringi ära. Viimasele ringile oli juba väga lihtne minna. Kui ikka oled neli ära jooksnud, siis nõme oleks viimast tegemata jätta ja kindlast poodiumikohast loobuda.
Finishiring sai juba praktiliselt lõdvestusjooksu eest tehtud. Natuke lobisesin veel vanade jooksu tuttavatega Enerviti telgis.

Võistluse keskel praktiliselt ei joonud ja kokku sõin poolteist geeli. Energiast puudust ei tundnud, küll aga tegid muret jalad.

Rada oli kohati libe ning iga jala maha panek nõudis ekstra tähelepanu. Libeda teekatte puhul on samm tavapärisest erinev. Kui alateadlikult valmistud libedaks pinnaseks, siis ootamatu haakumise puhul saad päris hea laksu osaliseks. Üle lühikese distantsi ei ole see eriti probleemiks, aga 35 000+ sammu annab juba korralikult tunda. Sääred ei ole juba aastaid nii kotis olnud ning üks hamstring tahtis ka kolm päeva üle töötamisest rahu saada.

Kokkuvõttes olen päris rõõmus, et ikka lõpuni ära tulin. Siin kohal tänu võlgu treenerile. Chill-grilli pealt muuseas 2,47 maraton - täiesti ok. Kolmas koht nii maratonis ning samuti tiimiga segameeskondade arvestuses (Tubli töö Nele Ohmann, Kaisa Kukk, Priit Aus ja Mark Abner).

Samal õhtul toimus veel mõnusas Must Puudel kohvikus klubi jõulupidu. Nii palju toredaid, toetavaid ja "ELUS" inimesi. Super!

 

 

Sain ka klubi/treeneri poolt oma esimese official kiituse - "Lojaalne klubiliige." See tuli siis selle eest, et olen 2017 aastal esindanud klubi hunnikul EMV distantsidel. Talvised EMV 1500m, 3000m, EMV pikk kross, EMV 5000m,  1000m, 3000m takistusj., poolmaraton, maraton ja hunnik teisi karikavõistlusi ja muud sellist.

Päris tihti mõnitan siin paari klubikaaslast üleliigse võistlemise eest. Arvan, et kui keegi korraldaks kuskil Eesti-Läti piiri ääres ümber maja jooksuvõistluse, siis oleksid nemad ka kindlasti kohal. Aga näed tuleb välja, et ise olen samasugune narkomaan.

Tunnustus on oluline. Loomulikult loodan, et uuel hooajal astun sammu lihtsast osalemisest edasi :) ning teen pisut suuremaid tegusid.

North Bend - väga positiivne üllatus

Tartu Linnamaratoni neljanda koha eest sain kingituseks sportlandi kinkekaardi. Kinkekaartidega on selline huvitav lugu, et neid on kergem kulutada asjadele, mida tavaliselt endale nii lihtsalt ei ostaks.

 

Kinkekaardi tähtajaks oli 07.12.2017. Seega olen oktoobrist detsembrini aegajalt erinevates Sportlandi poodides ringi vaadanud. Disaini poolest on ikka ja jälle kõige kallimad brändid silma jäänud, aga olgem ausad, kohati tundub päris absurdne kulutada näiteks lihtsalt ilusale jooksuvestile ~150€.

Anyway, eile oli viimane päev oma võidetud kinkekaarti realiseerida. Marssisingi peale tööpäeva Ülemiste keskuse Sportlandi. Kinkekaardi kasutamise tegi veidikene keerulisemaks kaks pisikest nüanssi. Tuleb arvestada ainult toodete täishinnaga ning kinkekaardile juurde ei ole võimalik maksta.

 

Jõlkusin esimese hooga NIKEi osakonnas ringi. Sealt ei tekitanud sellel korral midagi erilisi emotsioone. Edasi tuhlasin veidikene ADIDASE asjades. Viskasin korra pilgu ka jalatsitele ning lõpuks juba mõtlesin, et ostan parem lastele midagi.

Siis hakkasin aga mõtlema, et tegelikult isegi oleks ühte soojema poolset jooksujakk tarvis. Kilekaid on mul 100 erinevat värvi ja moodi, aga sellist soojemat riidest talvejakki on vaid üks ning see hakkab vaikselt oma aega ära elama. Lõpuks küsisingi teenindajatelt nõu. Tore tütarlaps juhatas mind suusatamisega seotud asjade osakonda ning sealt leidsin paar North Bendi jakki.

North Bendi brändi tooted on Sportlandis päris tihti ja SUURELT alla hinnatud. Ma olen varemgi allahindlustega ühed North Bendi rattapüksid, käte ja jalgade soojendajad ostnud ning asjadega väga rahule jäänud.

Mingil põhjusel otsustas Sportland minu kinkekaardi puhul erandi teha ning sain North Bendi tooteid siiski soodushinnaga soetada. Lahkusin lõpuks poest täis komplektiga. Soojad püksid, pikkade käistega soe jakk, pikkade käistega pluus, soe vest ning kindad.

North Bendi disain on tagasihoidlik aga samas pisikeste detailidega vürtsitatud. Mõnusad vintage detailid ja moderne look tõeliselt hästi kokku sobitatud.

Riided ise on väga korraliku kvaliteediga. Nii jakk kui püksid on huvitavalt kahe kihilised. Pealmine kiht kaitseb vee eest ning toimib kui tuuletõke. Sisemine osa hoiab keha mõnusalt soojas. Välises kihis on seljal, rinnal ning põlve õndlates nö. "õhutus avad", mis ei lase kehal higistama hakata.

 

 

Kui ma eile õhtul lõpuks koju jõudsin, sadas õues tugevalt vihma ja lörtsi ning ulgus ligi 20km/h tuul. Olin päevast päris väsinud, ning lastega mängimine või niisama soojas kodus mõnulemine tundus kuradima hea mõttena. Õnneks andsid uued riided motivatsiooni juurde ning ajasin endale ikka lõpuks kargu alla. Ilm oli tõesti nagu spetsiaalselt uute asjade testimiseks tellitud. Külm, märg, libe ja ulmelise tuulega.

 

Jooksin mõnusalt 4.25 min/km tempoga 20 kilomeetrise ringi. Libeduse tõttu läks igasse sammu pandud energiast vähemalt 40-60% kaotsi ja tuul tekitas kohati tunde, et jooksen vastu seina.

Üllatavalt ei hakanud terve jooksu ajal mul kordagi palav, ega külm. Kui ma nüüd eilsele jooksule tagasi mõtlen, siis oleksin justkui mingis mõnusas soojas mullis jooksnud. Vihm, lörts, lõikav tuul, miinus kraadid ei tekitanud mingit ebamugavust. Üle pika aja tundsin, et olen lõpuks endale sobiva sügis/talv jooksuvarustuse leidnud. Ühesõnaga, hästi suur positiivne üllatus.

Kirjutasin selle postituse puhtalt selle pärast, et minu arust on tegu täielikult alahinnatud brändiga. Kokkuvõttes oli minu Tartu Linnamaratoni auhinnapakis täis komplekt korralikke sügis/talv jooksuriideid. Not bad, not bad at all.

Allahindlus veel kestab, nii et mingi muretsege endale paar tõeliselt korralikku asja väga hea hinnaga.