Teistmoodi nädalavahetus

Möödunud nädala neljapäeva varahommikul käisime väikestega Ravi tänaval arsti juures. Ei midagi erilist, regulaarne kontroll. Arsti kabineti ukse taga oodates, vaatasin muuseas vastasmaja üksikuid tuledes aknaid. Mõtlesin endamisi, et ilmselt just praegu tunneb keegi end seal kauge akna taga tōeliselt üksi, haige ja ōnnetuna.

Eriti koledate asjadeni ei lase ma oma mōtetel kunagi jōuda. Hajutan teadlikult tähelepanu ning keskendun kiiresti millegi muule. Usk mõtete jõusse on mul päris tugev.

Kõlab veidikene uskumatult, aga juba paari päeva pärast olin ise selles sama vastasmaja akende taga.

Neljapäeva ōhtul tekkis mul kōhu paremasse poolde tuttav valu. See ebameeldiv tunne on mind mitme aasta jooksul teatud intervalliga korduvalt kummitanud. Kolme nelja päeva jooksul valu aina kasvab ning seejärel taandub.

Laupäeva hommikul käisin veel õues aiamaja ehitamas. Lootsin, et äkki liigutamine teeb enesetunde paremaks. Pealelõunal otsustasin ikkagi igaks juhuks erakorralisel vastuvōtul ära käia. Vōeti verd ja uuriti ultraheliga ning juba kell kaheksa olin operatsioonilaual. "Kas teie pulss ongi nii madal? Teete sporti?" küsis arst. Ütlesin et jah, tegelen jooksmisega.

Järgmisel hetkel tühjendas üks ōdedest pool süstlatäit läbipaistvat vedelikku mu kanüüli. Kuulsin kuidas südamelöögi sagedust matkiv aparaat koheselt kaks korda kiiremini piiksuma hakkas. Pilt kiskus koheselt häguseks ning ning hoolimata suurest võitlusest, rohkemat ma ei mäleta.

Kell 11 ōhtul tegin silmad lahti ning tundsin end päris hästi. Uuesti ärkasin hommikul kuue ajal ning haiglast kirjutati mind välja juba hommikul 11 ajal.

Olen nüüd ehk kümmekond grammi kergem. Nimelt jäin ilma pimesoolest. Arvatavasti on see mind aastaid aeg-ajalt kiusanud. Arsti sōnul oli seekord asi päris tōsine ning hea, et ma tulekut edasi ei lükanud.
Praegu on veel tōsine tegu, et ringi liikuda. Pikali ja püsti saamine on peaaegu vōimatu.
Paberite järgi peaksin kuu aega füüsilisest koormusest hoiduma, aga teades mind... ;)

Ära lõigatud grammid tulevad uuel hooajal kindlasti kasuks. Positive thinking! :)

Lõigutrenn paljajalu

Olen nüüd nii mõnegi trenni saalis tartaani peal teinud. Enamasti suhteliselt kiired lõigud. Igat trenni alustan Sauconi A6-ga, lõikude ajaks pistan jalga olematu kaaluga New Balance RC 5000 ja lõppu olen mõned rahulikud tiirud paljajalu teinud. Just need viimased lõdvestusringid on alati nii mõnusalt kerged ja vabastavad tundunud. 

Mõnda aega olen mõelnud, et äkki suudan paljajalu isegi kiiremini ja väiksema pingutusega joosta, kui nende spets kergete ja ekstra haarduvusega tracki sussidega.

Täna jooksin Lasnamäe kergejõustikuhallis jällegi paar kilti sauconitega soojaks, new balance-ga 6x150 kiirendused ning veel 2x4000m ~ 3.28 min/km keskmist.

Kuna Urmas on omadega Valencia maratonil, otsustasin viimased 2x2000m paljajalu joosta. Ma ei tea, kas põhiringil on üldse lubatud paljaste jalgadega tiirutada. Anyway, panin minema puhtalt enesetundele keskendudes ja tempot vaatasin vaid iga kilomeetri lõpus. Ülla ülla 3.20/3.26 ja 3.23/3.20 min/km.

Mõni võib nüüd öelda, et loogiline, enne jooksid 2x4000m ja paljajalu ainult 2x2000m.

Samas kui sul on juba 8km tempot all, siis tahes tahtmata need kahe kilomeetrised on ikkagi rasked.

Kummalin, et tossudeta lõigud möödusid palju väiksema pingutusega ning isegi veidi madalama pulsiga. Koguaeg oli selline tunne, et üks/kaks korralikku käiku on veel lisaks.

Joosta 3.20 tempoga paljajalu tundub barefoot võhikule päris koleda ettevõtmisena. Minu jalad olid/on aga igati vinks vonks korras ja valutud. Natuke tõmbas hõõrdumise tõttu tallaalused hellaks, aga põrutuse mõttes null probleemi.

Loomulikult ei soovita ma nüüd igal ühel saali minnes tosse nurka visata, aga mõned prooviringid võiks ju huvi pärast teha. Ma luban, et te ei saa endale paari ringiga liiga teha. Ainukese litaka saava ilmselt harjumist vajavad sääred. Nende olukorrale tasub jooksvalt ekstra tähelepanu pöörata.

Ainukene loogiline seletus mõnusale minekule on minu küllaltki laiad jalalabad.

Pänta, mis pänta. Enamik tosse ja ka kingi on tehtud nö. kreeka jala stiilis, ehk suhteliselt kitsa liistuga. Äkki saan paljajalu korralikult terve jalalaba tuge ja tõuget kasutada. Et siis pöid ei pea igal sammul end kitsa talla peale mingit moodi ära mahutama.

Peaks uurima, kas turul on mõnda laia liistuga naeliku paari, veidi kummaline oleks talvel 3000 võistlustel hoopis paljaste jalgadega joosta. :)

Jooksmine on endiselt mõnus

Hooaja lõppedes soovitatakse veidikeseks aeg maha võtta. Kuigi mu keha ja jalgadega oli/on kõik vinks vonks, siis peale SEB Maratoni tundsin end hoopis emotsionaalselt kurnatult.

 

Mida lähemale suur võistlus jõudis, seda enam sõin/jõin/magasin/treenisin täpselt nii, et tähtsal päeval hästi läheks. Kogu see joont mööda käimine kurnab!

Võistlemist saab veidikene võrrelda näiteks söömisega. Väikeseid söögikordi või näksimisi võid teha tihedalt (1-10km). Korralikum söömaaeg nõuab veidikene pikemat pausi (21km). Väga korralik mitmekäiguline söögikord, võib sind isuta jätta pooleks/terveks päevaks.

Täpselt nii ma end peale SEBi tundsingi - mõneks ajaks rahu ja vaikust, ei mingeid võistlusplaane, eesmärke ja üleliigset punnitamist.

Olengi nüüd mõnda aega lihtsalt mõnusalt teinud. Ainult klubi ühistrennidega on veidike teine lugu. Seal on rahulikust jooksust asi kaugel. Ikka korralikud pikad lõigu.

Kuigi Urmas toonitab koguaeg, et teeme rahulikult ja kogume kilomeetreid, siis minu jaoks on tegu kohati ikka päris karmi trenniga. Näiteks 2x7,5 km (3,30) või 2x10km (3,40) või 18km (3,45) tempo.

Ei ei ei, ma ei hädalda. Minu jaoks midagi uut, sest ma poel kunagi varem nii tugevaid trenne teinud. Tasapisi olen punases "tiksumist" isegi ootama/nautima hakanud. Usun et see on ainult hea märk. Ootan huviga, kui karmiks veel uue hooaja lähenedes treeningud lähevad.

 

Lume maha tulekuga on jooksmisega natuke raskemaks läinud. Näiteks teisipäeval oli kavas 12x30' ; 6x60' ; 2x120'. Imelik, aga 30 sekised jupid jooksin täpselt sama tempoga kui 60 ja 120 sekised. Kuskilt seal 3.30 min/km tuleb sein ette. Rapsi palju tahad, ainukene mis kiiremini toimetab, on su süda. Eile proovisin veel Lillepi rajal 2,5 kilomeetriseid ringe. 3.30 min/km lagi ja see ka ikka tohutu rapsimisega. Kiiremate otsade tegemiseks, tuleb sammud paratamatult kergejõustikuhalli poole seada.

 

Positiivne on see, et motivatsiooni on ikka kuhjaga. Püüan terve püsida ja võimalikult korralikult trennidega hakkama saada. Idee järgi peaks siis kevadel juba tugev jalgealune olemas olema.

Hoidke jalgu ja tervist ning pehmeid käblasid (kui peaks juhtuma).

Taimetoidumess

Eile oli üks väga eriline ja uute kogemuste rohke päev. Juba veidikene enne kümmet hommikul osalesin elu esimesel korralikul saalitreeningul.

Kergejōustikuhall ei ole mind varasematel aastatel ka kōige suuremate tuulte ja miinuskraadidega endale külla suutnud meelitada. Ilmselt olen ma kergelt nö. lillelaps, kelle jaoks on jooksmine midagi palju enamat, kui tuim kilomeetrite nühkimine. Suur osa on treeningutel loodusel, värskel ōhul jms.

Trenn oli raske. Lühikesed kiired lōigud punases vōi punase lähedal. Mitte just minu lemmikud. 5x150m, 5x600m, 2x1500m ja magustoiduks veel üllatuslik 1x5000m. Soojenduseks ja lōikude vahel ligi 10km rahulikku jooksu. Kokku kolme tunni jagu trenni ning tugevalt üle 20km tartaani vahtimist.

Täiesti uudne kogemus. Kui ma tavaliselt taastun 24 tunniga ilusti ära, siis täna hommikune pikk ots (27km), möödus piimhapet täis valusate jalgadega. 

Peale saalitrenni haarasin poest kiiruga kümmekond banaani ning 2kg viinamarju, mis ma teel koju nahka pistsin. Riiete vahetus ja tagasi linna, Kultuurikatlasse. Seal toimus suur taimetoidumess, kus minul ja veel paaril inimesel oli vōimalus rääkida teemal "Taimetoi ja aktiivne eluviis." 

Juba kooli ajal tundsin ma igasuguse esinemise ees korraliku hirmu. Ma ei tea, kas ma olen vanemaks saanud vōi antud teema on mulle lihtsalt väga südamelähedane ja tuttav, aga eilne jutustamine läks hästi. Sarnase kogemuse puudumine, paistis kindlasti välja, aga arvan et sain oma osaga enam-vähem hakkama. 

50+ pealine open minded kuulajaskond tegid vestlusringi tōeliselt nauditavaks. Huvilised olid kohati ise justkui sōnavōtja rollis, rääkides julgelt kaasa oma kogemustest. Seega oli ka endal väga huvitav.

Siin kohal on paslik mainida, et mitme taimetoiduga seotud aasta jooksul kohtusin esmakordselt teiste samamoodi mōtlejatega ning tavapärase "but, but, but where do you get your protein" teema asemel oli arutelu hoopis teisel levelil. Ei arutatud kas taimetoit on okei ja vōimalik, vaid hoopis kui hea, oluline ja elumuutev see hoopis on. 

Super kogemus, lahedad inimesed ja korralik hunnik motivatsiooni, millele tagasi mōtlemine teeb veel pikalt seest soojaks. 

Muide taimetoidu messi külastas ühe päeva jooksul üle 4000 inimese. Uhke!