Me kõik teame kindlasti rohkem kui ühte sellist inimest, kes ei saa endaga just kõige paremini hakkama. Kui asjad ei lähe täpselt nii nagu soovitud/plaanitud, tõuseb sellest palju pahandust.
Õnnetused, ootamatused, plaanimuutused, takistused – see kõik on sellistele inimestele tõsiseks katsumuseks.
Ma ei ole ise kunagi päris selline olnud, kuid indlasti on olnud aegu, kui olen veidikene vastuvõtlikum välistele mõjutajatele.
Minult küsitakse päris tihti, miks sul kõigest nii ükskõik on?
Tegelikult on see täiesti vale arusaam. Kohe kindlasti mitte, ei ole mul kõigest ümberringi toimuvast ükskõik. Ma lihtsalt olen õppinud vahet tegema olulisel ja mitte olulisel. On situatsioonid, mis väärivad mu emotsioone ja olukorrad, mis on lihtsalt paratamatud.
Ümber läinud kohv, on lihtsalt ümber läinud kohv. Liikluses kellelegi tagant otsa sõitmine, on õnnetus. Parkimistrahv on hooletus. Lapse panni serval põletada saanud käsi on kogemus.
Kohvi saab ära koristada, auto parandada, trahvi tasuda/vaidlustada, last kallistada ja õpetada.
Mõistad? Millele sina keskendud? Paratamatusele või lahendustele?
Mis iganes juhtus, on juba juhtunud. Aega tagasi keerata ei saa. Kõik mida sa teha saad, on juhtunuga tegeleda.
„Ei ole vahet, mis sinuga juhtub, loeb kuidas sa olukorrale reageerid!“
Ma ei tea kust täpselt see tsitaat pärineb, aga minu arust on see täpselt naelapea pihta. Asjad juhtuvad ja see on paratamatus!
Mul on kasvatada kolm last ja uskuge mind, asjad on rohkem põrandal kui laua peal. Kui ma reageeriks igale „õnnetusele“ negatiivselt ja emotsionaalselt, ei teeks see head mulle ega lapsele. Veelkord asjad lihtsalt juhtuvad. Kogemata, meelega – EI OLE VAHET!
Sama kehtib piinavate mineviku varjudega. Sul on valida, kas tarida sada aastat tagasi juhtunud asju terve elu endaga kaasas või lihtsalt leppida ja teadvustada, et saa ei saa mitte midagi enam muuta. Kas miski saab veel lihtsam olla?
Kuidas olla leebem nii enda ja end ümbritsevate inimestega?
Minu kolmeaastase tütre lemmik fraas on „Ikka juhtub!“ Täpselt nii ongi, IKKA JUHTUB! Ju olen, ma seda piisavalt palju kordi öelnud.
Kui sa jõuad mõistmiseni, et kõik ei olene sinust ja sa ei ole koguaeg nö. puldis (st. ei kontrolli kõike) ja igal situatsioonil ei ole alati mingi põhjus või tagamõte, siis võid sa tunda kergemalt hingata.
Kujuta ette näiteks situatsiooni, kus sa pead tööpäeva hommikul kell 8.45 Piritalt kella üheksaks Kristiinesse kohtumisele jõudma. Sa võid närvitseda, higistada, küüsi närida ja kõike seda negatiivsust endas läbi elada või lihtsalt leppida faktiga, et sinust ei olene midagi. Hingata rahulikult sisse ja teadvustada, et sa jõuad Kristiinesse täpselt nii kiiresti, kui sa sinna jõuad. Sinu tõmblemisest ja negatiivsetest emotsioonidest ei muutu mitte midagi. Ainukene kellele sa liiga teed, oled sa ise.
Mäletan kuidas aasta eest mul nädala algusel tööarvuti kontorist ära varastati (ei hakka täpsemalt rääkima). Samal nädalavahetusel kasutas mul naine äsja ostetud uut sülearvutit ja kallas selle kogemata kohviga üle. Ma ütlen täiesti ausalt, silm ka ei pilkunud.
Ma ei saa seda situatsioon enda käe järgi kujundada, seega jääb mul üle vaid leppida ning parima võimalikul lahendusega lagedale tulla. Ei aita kellegi sõimamine, mõnitamine, ega ka tühi hädaldamine. Ainukene võimalus on antud situatsioonis võimalikult targalt ja asjakohaselt toimida.
Muide, seda postitust kirjutan ma praegu täpselt samas kohviga üle valatud arvutis.
Positive mindset 2 win!
„Ei ole vahet, mis sinuga juhtub, loeb kuidas sa olukorrale reageerid!“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar