Võidupüha Maraton

Olen oma elu jooksul võitnud ainult kolm võistlust. Tabivere rannavolle (paariline Martin Tooming), ülikoolide vahelise (harrastajate) saalivõrkpalli võistluse ja nüüd ühe maratoni.

Asjade hea kokkulangemise tõttu, sain oma esimese maratoni võidu suhteliselt vara. Ma usun, et nii mõnigi arvab, et otsisingi meelega ühe nõrgema tasemega maratoni ja läksin lihtsat võitu noppima.

Tegelikult registreerusin Võidupüha maratonile hetke emotsiooni ajel 2-3 kuud varem. Kõik sai alguse mingist tobedast fb-s lõõpimisest (tänud Rünno Ruul). Kuna juulis on kerge võistluspõud, saan seda aega taastumiseks ilusti ära kasutada.

Mida lähemale tähtis päev jõudis, seda enam hakkasin tundma üleliigset pinget. Teadsin, et stardis ei ole ühtki väga kiiret jooksjat. Lollid mõtted üritasid igapäevaselt võimust võtta. Mis siis kui ma ei jõua lõpuni? Kui saan haamri? Kui jooksen piinliku aja?

 

Võistluspäeval oli väga palav. Päike oli kergelt pilve taga. Õhk tundus nii paks, et seda oleks saanud hingamise asemel tükkhaaval süüa. Kui enne starti veel viimast korda võpsikus käisin, tilkus kõrgelt puulehtedelt suurte tilkadena vett (õhuniiskus). Pulss tiksus isegi ühe koha peal seistes 100-110 vahel.

Aus olla, siis soojendust ma ei teinudki. Selle asemel läksin stardi lähedal olevasse poodi ja seisin 15 minutid peadpidi lahtises vorstikülmikus. Nii püsisid jalad soojad aga pea ja ülakeha said jahutust. J:)

(Foto:Rünno Ruul)

Stardipauk kõlas väga ootamatult. Esialgu ei pööranud tempole ja teistele jooksjatele üldse tähelepanu. Tahtsin esimese km tunde järgi joosta. Nii et ei tekiks tugevat hingeldamist. Esimene km aeg 3:40. Enesetunne super, aga pulss 177 ehmatas ära. Selle tempo juures on tavaliselt pulsinumbrid 165, maks 170. Ei lasknud end väga heidutada ning otsustasin puhtalt enesetunde põhjal edasi joosta.

Ilm oli stardi ajaks natuke tagasi tõmmanud. Vähemalt õhk maitses pisut värskemalt. Nii kui maanteele jõudsin, tundsin vastutuult. Piisavalt tugev, et natuke tempotki mõjutada. See oli vist esimene kord kui olin võistlustel vastutuule pärast rõõmus. Lisa jahutust oli väga väga vaja.

Enne kui arugi sain, oli vahe järgmiste jooksjatega päris suureks kasvanud. Kuuendal kilomeetril möödus minust üks jalgrattur, kes soovitas kohe tempo alla võtta, muidu ei vea lõpuni välja. Ütlesin, et küll ma hakkama saan ning lasin muretult edasi.

Kümnendast kilomeetrist hakkasin tundma kuidas varvastel ei ole just eriti hea olla. Olin ostnud korraliku paari adidase sokke. Lausa 9€ paar. Arvasin, et selle 9€-ga elimineerin vähemalt ühe asja, mis võiks valesti minna.

(Foto:Rünno Ruul)

15km mõistsin, et villidest pääsu ei ole. Nüüd palusin, et nad vaid tervelt lõpuni vastu peaksid. Nii kui 21km järel metsa vahele keerasin, tundsin tossus plahvatuste jada.

Kui oma esimesel maratonil astusin samas situatsioonis raja kõrvale ning peaaegu et oigasin valust, siis nüüd surusin hambad kõvasti kokku ning surusin kohutava valu alla. Olin juba pika tee tulnud. Teadsin, et 3-5 km kõva kannatamist ja siis harjub jalg/mõistus ära. Täpselt nii läkski. Loomlikult oli ka järgnevatel kilomeetritel valus, aga suutsin selle kuidagi mööda vaadata.

 

(Foto:Rünno Ruul)

 

Metsas oli lämbe, aga mitte nii hull kui arvasin. Tempo langes, pulss tõusis ja janu pitsitas üha enam. Ei kuskilt ilmus äkitselt mu taha üks rattur, kes heatahtlikult pudeli spordijoogiga ulatas. See oli nii sürrealistlik moment, täiuslik ajastus!

Peagi olin metsa vahelt väljas ja juba mõtetes peaaegu et tundsin jahutavaid tuuleiile ja värsket õhku, millest viimased 5km olin unistanud. Aga ei, sain hoopis ämbriga lauspäikest ja seisvat õhku. Otsisin koguaeg silmadega puude varjusid, aga päike oli kahjuks liiga kõrgel. Täiuslik suvepäev Pärnus.

Sealt edasi ei mäleta muud, kui üht kilomeetrite lugemist ja pahade mõtete tõrjumist. Tempo kõikus 3:50-st 4.05-ni.

 

(Foto: 2silda.ee)

 

(Video: Rünno Ruul)

 

Rajale oli kaasa võetud kaks energiageeli. Ühe neelasin 20-l ja teise 30-l kilomeetril. Tegelikult lausa tundsin, et kuskil seal 36/7 kilomeetril oleks veel ühte vaja läinud. Siis oleks lõpp ilmselt palju kergem tulnud.

(Foto:Rünno Ruul)

Finishis ei osanudki kuidagi käituda. Olin terve tee finishijoone ületamist ette kujutanud ja siis tuleb mingi mees ja tahab mind pärjaga pidurdada. Tegelikult natuke piinlik, aga ma lihtsalt olin lõpetamisele nii tugevalt keskendunud. Sain pärjaga vastu pead ja kiirustasin lindi poole! Autasustamisel vabandasin sama härra ees.

Võrratu rändauhind!

Kuigi ma sain oma elu esimese korralikuma võidu, siis sellist tugevat emotsiooni mul ei tekkinud. Põhjuseks ilmselt konkurentsi puudumine, mitte just kõige kiirem aeg ja tunne, et ei valitsenud tervet distantsi (tugev pos. split.). Loomulikult olen ikkagi enda üle uhke ja tunnen head meelt.

 

Nüüd kõige tähtsam osa. Nägin lõpuks pea kõik nö. interneti sõbrad ära (Rünno, Siret, Pille, Lauri, Laura). Eriliselt suured tänud Rünnole ja Siretile, kes mind hästi palju toetasid. Puhtalt see positiivsus ja see et te kohale olite, andis meeletult palju juurde. Rääkimata "võlujookidest", mis mind paaril korral lausa päästsid.

Võistluse korralduse kohta oskan ka ainult kiidusõnu jagada. Viimase hetke joogipunktide lisamine oli väga õige otsus.
Kaks päeva ei ole saanud joosta. Kaotasin 4 küünt ja mu jalgadel on rekord arv ville. Väikesed varbad peavad lausa terve uue nahakihi endale peale kasvatama. Jalad oleks nagu lõkkes käinud. Jalgrattakingad suutsin hambad ristis jalga pressida, nii et päris nõutult ei pea kodus passima.

 

 Peale võistlust

Loodan, et homme/ülehomme saan tagasi jooksuradadele.

Veel pilte ja videofaile Rünnolt.

Videod

Pildid

 

Ööjooks 2013

Kui kohe ei kirjuta, siis jääbki venima. Olen siis üks kordki sellel aastal tubli.

Alustame sellest, et Ööjooks on (without a doup) kõige lahedam jooksuüritus. Korralik võistlus on täiuslikult ühildatud meelelahutusega. See tähendab, et tõsised jooksjad saavad korralikult/kvaliteetselt võistelda ning ülejäänud melu nautida.

Sellel aastal sain startida esimesest grupist. Rinnanumbriks oli 23. Peale stardipauku asusin hea enesetunde tempoga teele. Ei mingit ähkimist/puhkimist. Esimese km läbisin koos parimate naistega. Mõtlesin, et äkki olekski mõistlik nende temposse jääda, aga miski sundis ikka rohkem pingutama. Nii astusingi sellest grupist välja ning asusin üksinda, omas tempos, edasi rühkima. Kilomeetriajad umbes 3:30 - 3:35.

300m kaugusel ees paistis neljaliikmeline punt. Olin veendunud, et need tüübid on minu jaoks juba läinud. Mõne aja pärast tundus, et jõuan neile siiski tasapisi lähemale. Vahe vähenes aega mööda umbes 50-le meetrile ning siis jäi pidama. Jooksin üksinda nende sabas umbes 4km. Lõpuks tegin otsuse, et spurdin ja püüan nad kinni. Mõeldud tehtud. Haiget ma selle kerge kiirendusega endale ei teinud.

Igal väiksel tõusul liikusin ma grupist veidi ette ning langustel tuldi mulle väga kerge sammuga järele. Endiselt ei oska ma mäest alla joosta. Hirm, et mäest alla joostakse lihtsalt eest ära oli suur. Nii pidingi end igal tõusul igaks juhuks pisut lõhkuma.

Neljateistkümnendal km-l pudenesid grupist kaks meest. Lasime edasi kolmekesi. Rajal hõigati pidevalt, et oleme kohtadel 12-14.

Hoidsin tempol silma peal. Nii kui km ajad kukkusid 3:40 lähedale võtsin juhtimise enda peale ja tõstsin tempo tagasi 3:30/35 peale. See toimis, teised tulid ilusti kaasa.

17 kilomeetril, peale viimast joogipunkti, oli pikk lauge tõus. Mõtlesin, et kui ma nüüd ei lähe, siis jääb kõik lõpu peale. Tõstsingi tempot ja vajusin vaikselt eest ära. Tegelikult tundsin end isegi halvasti (nagu reetur), sest olime tiimina pea 14km tublit koostööd teinud. 

Tagasi vaadata ma ei julgenud. Oli jäänud veel 4km joosta ja mina oleksin justkui lõpuspurti alustanud. Kell näitas 3:25-27 min/km. Kerge hirm oli nahas, sest trennis tulevad 500 meetriste intervallide ajad mäest alla joostes samasse kanti. 

Oli raske, aga kordasin endale, et nüüd kannatad lõpuni. Linna jõudes oli õues juba hämar. Rajale keeras ette üks buss ja hiljem veel üks veoauto ning siis veel koperdas mingi rahvas üle tee. Kokku kaotasin selle korduva pidurdamisega viimastel km-l tempos 10 sekundit. Lõpusirgel hüüdis mingi tüüp, et tagant tulijaid on vaevu näha. Siis lahtus ka hirm ning sain muretult lõpuni joosta. Aeg 1.16:14, koht 12. Eelmise aasta tulemust parandasin 6 minuti võrra.

Kogu jooks oli peaaegu et täiuslik. Kui aga esimestega aegu võrrelda, siis on veel jube palju arenguruumi. Parima tunde andis just see, et ma ei lagunenud jõu ja tempo mõttes mitte kordagi. Väga ühtlane jooks, kui ei eksi siis ilmselt ka kerge neg. split.

Elu on ilus

Elu on nii ilus! Kõlab veidike tobedalt, just nagu lõik saatest Maamees otsib nais „Kas Eestimaa on tõesti nii ilus?“ (Link)

Tõusen igal hommikul nii vara kui võimalik. Tavaliselt arvestan 5-7 tunnise uneajaga. Kui õnnestub uinuda kell üksteist õhtul, panen äratuse 5:30-ks hommikul. Kui hiljem siis kuueks, maksimum 6:30.

Päev algab kohvi ning kerge hommikueinega. Terve pere magab alles sügavat und, kui mina olen juba tund aega hommikut nautinud. Loomulikult käib koer vahepeal nö. olukorda kontrollimas ning lohistab end seejärel taas pessa.

Umbes kell 7 teeb silmad lahti meie pere kõige väiksem tüdruk. Selle asemel, et tühja kõhu pärast end oimetuks karjuda, ringutab ta tasaselt ning annab üksikute vaiksete häälitsustega märku, et ta on üles ärganud. Eranditult saan igal hommikul esimese „tere hommikust“ siira naeratuse näol just tema käest. Juba siis võin öelda, et päev on 100% korda läinud. :)

Kui laps on korda tehtud ning kõik maailma tähtsad jutud temaga „ära räägitud,“ on aeg ta sööma ulatada. Just siis saan teise unise „tere hommikust“.

Kuna meie vanem laps on kergelt öeldes hea unega, siis õnnestub teda väga harvadel juhtudel hommikuti tervitada. Kuid tasakesti omaette teen seda siiski.

Enne kui kõik üles ärkavad, olen mina juba linna poole teele asunud.

Viimased kolm nädalat on lausa unistuste hommikud olnud. Soe, päike, värske õhk, erkroheline veel tolmust määrdumata loodus. Liigun pea igal hommikul tasasel jooksusammul linna poole.

(peaaegu Nõmmel)

Mul on valida laias laastus kolme kilometraaži vahel – 16, 18, 21km. Kakskümmend üks kilomeetrit viib läbi Nõmme. See tähendab ligi kümmet kilomeetrit linnulaulu, vaikust, rohelust ja armsaid vanu maju. Ma tean, et ma ei tohiks iga päev nii palju joosta, aga peaaegu võimatu on end viimasel ajal lühemale distantsile sundida.

(Harku, 300m kodust)

Need 16 ja 18km tähendav 100% autode keskel rapsimist. Nii juhtubki pea igal õhtul või hommikul, et jooksen kerge 12km asemel pisut raskemad 21km. Ma ei tea, mis see pikas perspektiivis endaga kaasa toob. Võib-olla kurnan end liialt, võib-olla tõuseb sellest hoopis kasu. Eks võistlused näitavad. Kuigi üleväsimust ma ei tunne ning jalad ei valuta.

Viimasel ajal olen ma jooksmist üha enam nautima hakanud. Ei, ei...mitte treenimist, vaid just nimelt jooksmist. Kui varem läksin kindlaks määratud kilometraaži, tempot või aega jooksma, siis viimasel ajal avastan end lihtsalt nautimast. Justkui oleksin mingile uuele tasandile jõudnud. Okei, kõlab veidikene liiga „deep“-lt, aga enam pole oluline kiirus või distants vaid sisemine rahulolu.

(Brändi reklaam, aga video sisu on hea)

See ei tähenda loomulikult seda, et ma oma unistused nurka oleksin visanud. Lihtsalt minu jaoks on tekkinud kaks täiesti erinevat tasandit – treening ja jooksmine. Esimene võib vahel olla raske ja kurnav. See eest teine on alati puhas nauding! Koos moodustavad nad võrratu koosluse, mis loodetavasti viib mind unistustele lähemale.

Olen hakanud rohkem mõistma ultramaratoonareid. Millegi pärast on mul tunne, et nende treening on kordi nauditavam kui meiesuguste „kiirusele orienteeritute“ oma. Tüübid lihtsalt lähevad ja naudivad ennast, jooksu, loodust. Ehk siis tervet tasuta paketti.

Kummaline on see, et mida rohkem ning mida tihedamalt sa kilomeetreid läbid, seda nauditavamaks jooksmine muutub. Kui veel poole aasta eest oli nädalavahetuse pikk ots (24-28km) korralik ettevõtmine, siis nüüd on see hommikune 21km nagu suvaline lühike taastav jooks. Kõige hullem, et keha ja hing tahab isegi veel rohkem.

Kui sa oled jooksja, siis mõistad mind sada üks protsenti.

Kui sa sattusid seda postitust lugema täiesti juhuslikult ning sa pole oma eluga eriti rahul, siis tee proovi. Kaotada ei ole midagi! Esimese kahe nädala jooksul sa lausa vihkad jooksmist, teise nädala möödudes hakkad tasapisi armastama.