Vibram FiveFingers ja aasta 2012

Kõik blogitajad on väga eeskujulikult aasta ilusti kokku võtnud. Väga uhke!

Ei taha halvem olla. Pean ütlema, et spordi mõttes oli minu jaoks üks elu erilisemaid aastaid. Uskumatu kui kaugele on võimalik enesega tugevalt tööd tehes praktiliselt nullist jõuda. Mitte et mu tulemused nüüd Eesti mõtteski märkimisväärsed oleksid olnud...aga enese jaoks kindlasti.
Parandada vähem kui aastaga maratoni aega tunni võrra ning seda veel katkise jala ning suuresti puuduliku treeninguga (2 kuud enne võistlust). Muidugi jääb mind kummitab küsimus, mis aja oleksin maratoni läbinud treenides ja terve jalaga? Uus aasta on ees ja loodan, et saan vastuse oma küsimusele.

Täpset 2012 aastal läbitud kilometraaži ei saa ma kahjuks siia kirjutada, kuna Garmini kella sain alles märtsi keskel.

Uue aasta plaanid sarnanevad vägagi vana aasta omadega. Tahan muidugi kõike rohkem, kiiremini, kaugemale jne. Eeldused on head. Kui sellel aastal alustasin tõsisemalt alles märtsis, siis hetkel olen juba parem kui 2012 aasta mais. Oeh, kui need jalad vaid vastu peaksid!

Siin kohal olekski aeg see uue ja vana aasta mula kokku tõmmata ja rääkida veidike tänasest panusest tervematesse jalgadesse.

Nagu lubatud, soetasin endale lõpuks Vibram Fivefingersid. Ütlen siin kohal kohe ära, et mulle ei ole järgneva jutu eest tasuta jalatsipari antud või mind pole mingit muud moodi motiveeritud. :)

Minu usk barefood jooksmisesse põhineb puhtalt isiklikul kogemusel ning kohutaval hulgal loetud materjalil (sh. videod jms.)

Sõitsin ilusti Maardusse, kus pidi olema kõige asjalikum valik ning teadjamad inimesed. Mind võttis vastu väga meeldiv meesterahvas, kelle näkku oli lausa kirjutatud "tervislikud eluviisid." Hiljem sain teada, et ta on ligi kolm aastat Vibramite ja ainult Vibramitega jooksnud.

Eraldi showroomis oli karpide viisi Vibrameid. Kuna me jagasime selle härrasmehega arvamust jooksujalanõudest, ei olnudki pikka juttu. Ütlesin, mida ja mille jaoks mul vaja on ning saingi kahe pakutud mudeli vahel valida. Ühed pisut jäigemad, teised tõeliselt kerged ja õhukesed. Ei olnudki midagi mõelda. Kerged ja õhukesed! Kaasa sain veel alustamiseks häid näpunäiteid ning ühe päris asjaliku jooksu anatoomia raamatu.

Koju jōudes vahetasin praktiliselt kohe riided ning läksin 2,5 kilomeetrisele prooviringile. Ütlen kohe ära, et pika arvustuse jaoks on veel vara. Arvustus tuleb kui pilt jalatsite osas selgem on.

Esmamuljed...

Kas nad on libedad? Ei, mitte libedamad kui jooksutossud. Suhteliselt samasse auku. (PS! Täna oli väga libe ja sain ilusti joostud?)

Kas nendega on külm? Ei, absoluutselt mitte. Läksin täiesti külmade jalgadega jooksma. Jooksin läbi paksu lume, sügavamate veeloikude ja lopa. Täiesti tavaline, ei olnud isegi õrnalt jahe.

Hõõrus? Ebamugav? Mkm, igati mugav! Isegi minu väikeste varvaste ja paksude jalalabadega! :)

Väljanägemine? Nii palju kui ma lugenud olen on põhiline häda nende väljanägemine. Minu mudeli varvaste eraldatus ei paista praktiliselt üldse silma. Disain on minu silmade jaoks ilus.

Kokkuvõttes on esmamulje super ja seda liialdamata! Tahaks nad juba tõeliselt proovile panna. Kahjuks õnneks peab end lollide vigastuste vältimisek esialgu tõeliselt tagasi hoidma. Jalad peavad harjuma! Eks saab näha ning annan ka kindlasti Teile teada.

Niih, söök ootab söömist ja raketid taeva poole tulistamist. Ilusat vana aasta lõppu ja jooksurohket uut aastat.

Indrek

Laiskusest võitu

Eile oli jälle üks nendest õhtutest, kus peale sööki hetke enda jaoks võtsin. Hetkest sai pea kaks tundi mõttetut televiisori vahtimist. Oma väikeses peakeses olin motiveeritud, kuid täis kõht ja soe ase olid meeldivamad.

 

Nimelt kuulasin tööl taustaks „2012 Ironman World Championship, Kona“ videot. Uskumatu kuidas sellised teletööd ja võimsad sportlased trenni- ja võistlusisu üles pushivad! Juba poolest päevast kibelesin jooksurajale.

 

PS! Ujumise lõpus kõlab korduvalt ka eestlase Marko Alberti nimi. Temapoolset kokkuvõtet saab lugeda siit: http://www.marko.ee/kona-2012

 

Aga tagasi minu asjade juurde. Mingil hetkel ajasin kargu all, jõin klaasi mahla ja panin end välja minekule mõtlemata riidesse. Tuima näoga tatsasin külma kätte. Lubasin endale, et kui rada on sama libe nagu eelneval päeva, tulen kohe koju tagasi. Lihtsalt ei ole mõtet jalgu ohtu seada. Üldsegi jooksen vaid kerge 20 min. See geniaalne enese läbialollitustehnika töötab 100%! Juba ma nautisingi igat sammu, igat sõõmu värsket õhku, loodust jms. Ümber pööramis mõtted olid täielikult haihtunud.

Jooksin rahuliku tempoga (5:30+ min/km). Pulss püsis 150 peale. Kuramus, see pulss ei taha kuidagi alla minna. Rahuliku trenni norm oleks 140bpm. Äkki on asi paksemates riietes ning jahedas ilmas?

Õhtul maha sadanud lumi oli libedusele 1:0 teinud. Ainuke raskendav asjaolu oli väga tugev tuul, mis kohati pulsile hävitavalt mõjus. Isegi jalakäiad kõndisid enamjaolt selg ees tuulele vastu.

Lõpuks jõudsin oma jooksuraja viimasele kahele kilomeetrile. Minu lemmik metsarada. Ere kuupaiste oli justkui korralik sinine rajavalgustus. Tähed, sätendav lumi...oeh, see oli ilus.

 

 

Kilomeeter enne lõppu jäin korraks seisma ja siiani ebaselgetel põhjustel võtsin tossud ja sokid jalast ära. Okei, nüüd peate mind vist küll kergelt kohtlaseks. Tegin täpselt nii nagu suvel, kui iga trenni lõpus jooksin viimase kilomeetri paljajalu.

Külm?! EI, mitte üldse! Hoopis jällegi sama vabastav, mõnus, värskendav, jalgu turgutav tunne! Teate, ma nii tahaks öelda, et tehke proovi. Aga kui keegi haiglas kopsupõletikuga lõpetab, olen mina süüdi. Aga vähemalt suvel, jookske oma trenni viimane 500m paljajalu. Luban, et mõistate!

Eile otsustasin endale lõpuks Vibram Five Fingersid muretseda ja seda juba nii pea kui võimalik. Mingi ime selles paljajalu jooksmises peitub!

Uisutamine

Eilseks õhtuks oli plaanitud 12km kerget jooksu. Mõnusast trennist kujunes kahjuks suhteliselt kõrge pulsiga uisutamine. Päevased plusskraadid olid kõik kergliiklusteed korralikult üle ujutanud.  Minu trenni ajaks oli veest saanud jää. Ma ei liialda kui ütlen, et iga meetri läbimiseks pidin tavapärasest kolm korda rohkem jalgadega vehkima. Isegi jalakäiad ukerdasid tibusammudega edasi.

Tempo oli plaanipärane aga energia mis selle saavutamiseks kulutasin, oli kindlasti rohkem kui kahekordne. Ehk siis ~5:30 min/km kohta pulsiga 155+.

Trenni  lõpus olid jalad päris valusad. Ilmselt said nö. tasakaalulihased tugeva koormuse.
Tegin väga korraliku venitusseeria ning hoidsin jalgu mõnda aega jäises vees. Täna otsest valu kuskil ei tähelda.

 

 

Viimasel ajal olen hakanud mõtlema massaži peale. Venitan, rullin, masseerin kuid ikkagi tekivad lihaspinged, millest oma nõu ja jõuga vabaneda ei oska. Nii palju kui ma lugenud olen, siis tipud külastavad massööre väga tihedalt. Muidugi minu tillukeste koormuste juures mingit hullemat massaaži tarvis ei oleks.

Tahaksingi küsida, kas sellest on palju abi? Kui tihedalt? Kuhu peaksin pöörduma? Mis summadega peaksin arvestama?

Kui kellelgi on vähegi kogemust, oleksin info eest väga tänulik.

Peale jõule - 26.12.2012

 

Eile õhtul tegin pikema jooksu. Kuigi terve päev oli kohustustest praktiliselt prii, jõudsin rajale alles peale seitset õhtul. Trenniga lõpetasin üheksa ajal.

Pean nentima, et olen ikka kohutavalt mõnusa spordiala valinud. Ei mingit spordiklubi ette antud kellaaegadest kinni pidamistm, ei mingit kiirustamist. Lähen kui tahan, tulen kui tahan. Kõigele lisaks on see veel täiesti tasuta! :)

Aga tagasi trenni juurde. Kokku kilomeetreid poolmaratoni jagu. Tempo oli päris asjalik ning rajal oli omajagu nii tõuse kui ka langusi –sh. ka TIP’i tõus.

Keskmine pulss oli ligi ~5bpm võrra normist kõrgem, aga kuna korralik põhi veel puudub, on see andestatav.

Ütlen ausalt, et kerge just ei olnud. Esimesed 15km olid mõnusad, aga sealt edasi läks aina raskemaks. Kummalisel kombel tundsin viimastel kilomeetritel kohutavat nälga, kuigi olin vaevu tund enne trenni korralikult söönud. Jooki kaasa ei võtnud ja janu ka ei tundnud.

Täna ootab ees 12km rahuliku tempoga jooksu.  Hakkan treenimisega rööpasse saama! J

Täpsem info eilse treeningu kohta:
http://connect.garmin.com/activity/254606157

Häid jõule

Mina tegin oma kerge jõulujooksu eeskujulikult ära. Päris korralik tuul ja miinus.

Plaanige homseks korralikum trenn ja õgige täna süümekateta! Vähemalt minul on selline plaan.

Loomulikult pidin trenni lõpus veel meetrises lumes ujuma, et Teile häid pühi soovida. Njah, ei tulnud just eriti häsi välja, aga vähemalt proovisin! :)

Minu tegemistest peale SEB maratoni.

Kuigi spordiarstid soovitasid maratoni ära jätta, otsustasin siiski jäärapäiselt võistluse läbi teha. Tuletan meelde, et kahtlustati „compartment syndrom’i.“ Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis otseselt hullemaks maraton mu jalaprobleemi ei teinud. Nagu lubatud ei liigutanud peale võistlust lillegi.
Esimene nädal oli raske. Hing ja keha tahtsid kohutavalt joosta. Kuid üllatavalt kiiresti muutus tööle-koju-magama-tööle rutiin taas tavaliseks.

Teisel nädalal kiskus taas rajale vaid sisemine äng vorminatukese kaotuse ees. Kolmandal nädalal olin täielikult tagasi sügavas hallimassi režiimis (ei pea end kohutavalt eriliseks). Ilmselt iga sportlane saab aru, mida ma silmas pean. Eredad värvitoonid tuhmuvad, märkad enda ümber aina vähesemat, tuju on üldjoontes rahuldav jne. jne. – selline tühine päevast päeva kulgemine.

Peale kuuajalist pausi tundsin, et jalg kannataks joosta. Ühel õhtul pistsingi tööpäevast paistes jalad jooksutossudesse ning sööstsin rajale. Jah, just nimelt sööstsin! Oma peas olin endiselt hiigelvormis! J Kuid peale paari esimest kilomeetrit sain külma sahmaka reaalsust. Tundsin end kui 200kg paksmagu, kes ähkides ja puhkides üritab endale selgeks teha, et olen endiselt eluvormis.

Järgmise päeva puhkasin ning seejärel proovisin uuesti – sama seis. Mäletan nii eredalt neid päevi. Olin endas kohutavalt pettunud.

Võtsin pisut aega. Logelesin kolm päeva. Vaatasin üle oma varasemat treeningud ning treeningplaani. Kuskilt meenus info põhja rajamisest. Kerged, madala pulsiga treenid.

Vihaga panin jällegi tossud jalga ning otsustasin tempole tähelepanu pööramata madala pulsiga 10km läbida.  Ja oh imet, sain oma jooksutunde tagasi. Esimesed kaks trenni olin lihtsalt midagi jaburat üritanud. Siit ka soovitus kõigile alustajatele ja taasalustajatele – võtke rahulikult! Muidu rikute midagi nii head enda jaoks täielikult ära.

Pean tunnistama, et tegelikult pole ma veel siiani korralikku treeningrütmi saavutanud. Üldjuhul hakkan kuuest õhtul koju liikuma, poes käik, söögitegemine, söömine. Siis kerge puhkus ning umbes 8/9 saan alles rajale. Kui see peale sööki paus kohutavalt mõnusaks muutub, siis annab end ikka külma kätte vedada.

Olen leidnud endale ülitobeda nipi. Kui end eriti nõrga ja väsinuna tunne, teen plaani vaid paar kilomeetrit joosta. See väike petekas aitab mind õue saada. Aga nii kui esimene kilomeeter on läbitud, ei teki enam mõtetki alla 10k joosta. Sest jooksmine on nii hea!

See soe kodu/televiisor/hea söök/pehme voodi on kurjast! J Kohutav lõks!

Kuidas mu praegune treening välja näeb?
Püüan üle päeva jooksmas käia. Iga teine treening vahelduva või kiirema tempoga. Kahjuks ei saa öelda, et jalg on 100% terve. Tunnen tõsist pinget säärelihastes. Otsest valu ei ole, kuid kerge ebamugavustunne on täiesti olemas.

Nii palju kui ma lugenud olen, siis suurem osa jooksjate vigastusi saabki just säärelihastest ülepingest alguse. Ülepinge ei teki mitte ainult treenides vaid ka igapäevase istuva tööga, autosõidu jms.-ga. Olen hakanud ka tööpäevadel säärelihaseid venitama. Vähemalt tundub, et sellest on palju abi.

Fakt on see et koormust tuleb tõsta. Lihtsalt tuleb see aeg ja energia leida. Minu eelmise aasta kergelt ebarealistlikud plaanid/unistused tahaksin saabuval aastal teoks teha. Parandan end...teen saabuval aastal teoks!

 

PS! Kes vähegi külmade ilmadega jooksmas käivad, muretsege endale näomask. See esimeste kilomeetrite külmetamine, enne kui veri korralikult ringi käima hakkab, on ikka kohutavalt ebamugav. Mina tegin väikese väljamineku ja viimane trenn oli puhas nauding. Kuigi vastutulevad inimesed vaatavad sind kui kohtlast, et nii külmaga jooksma ronid. Isegi üks võõras bussipeatuses külmetav tüdruk ütles kõva häälega minu möödumisel...“Hulluks oled läinud?!“  Oleks tahtnud öelda, et tee proovi.

Okei, praeguseks kõik. Varsti juba uued postitused!  :)