Narva Energiajooks

Peale võistlust oleksin tahtnud siia vaid ühe lause kirjutanud "Ma ei taha sellest rääkida!" :)

Õnneks olin õhtuks juba leebunud ning praegu tunnen end väga hästi!

Võistluspäev

Plaan oli jõuda Narva hiljemalt 09.00. Mobiili ja igaks juhuks ka teleka olin äratama pannud kella viieks hommikul. Voodist ajasin end hädaga püsti 5.15. Mõnus kohv, puder, dušš, koeraga jalutamine, asjade kokkupanemine ja minek.

Sõit tundus kohutavalt pikk, kohale jõudsin 9.30 vms. Peale lisa vee ostmist ja numbri välja võtmist, oli kell äkitselt juba kümme saanud. Panin end kiiruga riidesse ning otsustasin väikese prooviringi teha. Njah, esimesed sammud muidugi läbi korraliku valu! Edasi läks natuke paremaks, siiski olukord just kiita ei olnud.

Tundsin kuidas igal sammul ikka paremat jalga tugevalt hoian ja natuke longates jooksen. Vaatasin huvi pärast pulssi - 159bpm! Khm, soojendus!? See ehmatas pisut ära. Otsustasin end närvi mitte ajada ja panin kella "magama."

Peagi oligi aeg starti minna. Viskasin lisariided autosse, mätsisin jala saja erineva kreemi ja geeliga kokku, võtsin sisse neljasajase ibumaxi ning ühe energiageeli. Kaasa läks veel 2 energiageeli ja üks emergency neljasajane ibumax.

Stardikoridoris seistes tundsin, kuidas jalg kisub pigem hullemaks. Nii kui jalad liikumises ei ole, tõstab valu ülbelt pead. Hirmuga otsustasin teise ibumaksi ka sisse võtta. Veel viimane lonks vett ning kuulsingi juba stardipauku.

Esimesed kilomeetrid tundusid ime lihtsad. Kell näitas aega 3.50 min/km kohta. Otsustasin ööjooksult saadud kogemuse põhjal koheselt tempo veidike alla lasta. Järgmised kilomeetrid jooksin ajaga 4.00-4.10.

Jalg oli hell, aga püüdsin tähelepanu kõigel muul hoida.

Kuna starti jõudmisega läks pisut kiireks, unustasin paelad peale soojendust topelt sõlmega kinni siduda. Nii otsustasidki nad umbes kolmandal kilomeetril lahti tulla. See väike apsakas jättis mind suurest grupist maha ning ajas rütmi pisut sassi. Õnneks sain end päris kiiresti uuest käima.

Kuuendal kilomeetril jõudsin väiksele neljasele grupile järele. Need neli tugevalt treenitud meest olid pisut soliidsemas eas. Üks tüüp podises omaette, et kurat pulss on nii kõrge - 154. Vaatasin siis esimest korda oma pulssi - 183. Huuh, 183! Okei!

Peale seitsmendat kilomeetrit jooksis meile juba vastu Viljar. Teades tema tempot, ei olnudki see nii suureks üllatuseks. Aga vot siis hakkas vastu tulema nägusid, kellega kolmveerand ööjooksu sai koos joostud. Mõned neist isegi näod, keda ööjooksu viimastel kilomeetritel "neelasin".

Emotsionaalselt oli see raske. Püüdsin end kahe olematu treeningkuu ja haige jalaga lohutada. Kuid siiski kiskus meeleolu veidi alla.

Pärast tagasipööret hakkas tasapisi raske! Minu rahulik tempo, osutus kahe kuu taguseks rahulikuks tempoks ja oli nüüd ilmselgelt liiga kiire.
Jalg oli ebakindel. Iga samm kerge hirmuga. Selline ebameeldiv tunne, et miski võib kohe väga valesti minna. Püüdsin endaga kuidagi hakkama saada. Mõte alles poole maa läbimisest tegi meele päris mõruks.

Otsustasin, et tiksun rahulikumas tempos lõpuni, olgu tulemuseks mis tahes. Kui maanteelt metsateele pöörasin hakkas üllatusena laias laastus ülesmäge jooks.
Sellega ei olnud ma kohe mitte üldse arvestanud. :)
Viimase viie kilomeetri jooksul möödus minust vähemalt 20 inimest. Eelnevatel võistlustel olen lõpukilomeetritel ikka ise tugevalt tõusnud.

Kui uuesti linna jõudsin tekkis korraks mingi uus hingamine. Kuni järjekordse tõusuni! Kuramus, vot see oli ronimine! Sellel hetkel mõtlesin, et peab ikka haiglane jooksu isu olema - sõidad 2x200km enese piinamiseks maha! :)

Sealt edasi ei mäleta ma suurt midagi. Ahjaa, väljaarvatud finiši tõus. Jammy! Ainuke mõte sellel hetkel "Why my life has gone so wrong!?" :)

Ja siis finišikoridor ning kohal ma olingi!

Koht 142, keskmine tempo minu jaoks jubedad 04.17 min/km, aeg 1:30 - keskmine pulss 181bpm.

See kannatamine kannatamiseks! Tegelikult on lihtsalt meeletult kahju reaalselt tunda, kuidas suur tehtud töö on justkui õhku haihtunud. Aga ma teen kõik jälle heaks! Ärge arvake, et mu motivatsioon langenud on - kaugeltki mitte! :)