Eile õhtupoolik

Kui enamik lasteaiakaaslasi unistasid suureks saades politsei või lenduri ametist, olin mina veendunud, et saan ühel päeval arstiks. Hoolimata lapsepõlve unistusest, arsti minust ei saanud. Veel hullem, kasutan ise arstide abi alles viimases hädas. Millegi pärast puudub mul igasugune usk perearstidesse, kuhu esmalt oma murega pöörduma peab. Võin siinkohal isegi liialdamata ideaalse näite tuua.

12 aastaselt astusin enda valmistatud noole (raudora) jalga. Sisenes jala siseküljelt ja kriipis isegi vastu luud. Paari päeva pärast jalale enam astuda ei saanud. Perearst soovitas viinakompressi ja külma. Kaks nädalat lonkamist - muutusteta. Isegi viinakompress muutus valulikuks.

Lõpuks arvas arst, et lonkan äkki juba harjumusest. Et püüdku ma ikka ilusti käia. Kolmanda nädala alguses sain saatekirja lastehaiglasse. Mind kirjutati koheselt sisse ning õhtul toimus juba operatsioon. Põletik oli jõudnud luuni. Kirurg ütles, et paar päeva veel ja  oleksid võinud jalast ilma jääda.

Tahtsin oma jutuga jõuda sinna, et üldjuhul lähen otse traumapunkti või tasulise omaala spetsialisti juurde.

Eile käisin siis lõpuks traumapunktis. Ei jõudnud pere virisemist enam ära kuulata! :)

Esimeses kabinetis küsiti, et mis juhtus. Vastasin, et jalg valutab pea kuu aega, varem käisin igapäevaselt jooksmas, laupäeval oli võistlus, täna on valus isegi astuda, väänanud ei ole, paistetus puudub.

Teises kabinetis täpselt sama jutt. Kolmandas tehti kaks röntgenpilti.

Neljandas kabinetis tervitas mind vanem naine. "Mängisid jalgpalli jah?" "Väänasid jala välja?"

Mina: "Amm, pikemat aega juba valutab! Éi mingit väänamist ja valu on tingitud ainult jooksmisest."
Arst: "Mhm, ja jah, pildi järgi on luudega kõik korras. Pane jääd ja puhka, nägemist!"
Mina: "Aga...?!"
Arst: "Meie ei saa midagi rohkemat öelda! Kui valu üle ei lähe, mine perearsti juurde...head õhtut!"

Vot siis, just selle pärast ma arsti juurde minekuga nii kaua venitasin. :)
Vähemalt tean, et puudub mingi väsimusmurd vms.

Lõpuks koju jõudse panin riidesse ja läksin kõigi kiuste (sh. valu) paljajalu jooksma. Väga rahulikus tempos põllu peal! Alguses oli valus, lõpuks harjusin ära. Nautisin päikeseloojangut ja jalgu jahutavat kastest muru/heina.

Jube, kuidas mulle jooksmine meeldib...addicted!