Juba päris esimestes Treeningparneri ühistreeningutes, märkasin üht rumalat kommet. Võib-olla jätan veidikene hullu inimese mulje, aga juttu tuleb minu enda käitumisest ja mõtetest.

Panin tähele, et igasse ühistreeningusse läksin ja lähen siiani täis indu ja motivatsiooni. „Täna on minu päev, ma tunnen end värskelt, tugevalt, hästi! Andke ainult ette ning  jätke jooksmine minu hooleks!"

Tavaliselt on soojendusel kõik veel tip top. Lahtijooksudel ei saa ka mõtete üle kurta. Samm tundub alati kerge ning teadlikult katsetan veidi tehnikaga, sest 150m 70-80%-ga ei tee kuidagi liiga. Aga nii kui hõigatakse välja esimesed lõigud, käib klõps ja ebakindlus võtab võimust.



Liialdamata, iga kord kui treener küsib „nonii, valmis Ints?“  Tuleb minu suust nagu refleksina „mitte eriti...“

Mis tähendab eriti mitte?! Kuhu jäi see „laduge ette“ jutt!? Õige oleks, et treener paneks laksu vastu molu ja ütleks, suu kinni ning hakka jooksma.

Tavaliselt mööduvad esimesed kaks kahesaja meetrist ringi libedalt. Tugevamalt hakkavad lollid mõtted pähe pressima umbes kolmandal ringil. Kuna ma ringi aegu ei jälgi ning kella löön kinni vaid iga kilomeetri tagant, siis enne viiendat ringi puudub mul igasugune teadmine, mis kiirusega ma liigun.



Väga tihti olen ma end kolmanda tiiru lõpuks totaalselt peas maha materdanud. Jalad on pakud, tehnika laperdab, hingata on raske. Aga siis kuulen raja äärest treeneri utsitavaid sõnu „väga hästi liigud! 3,05 tempos! (näide) Väga hea!“

Wohoo, endamisi mõtlesin, et vaevu venitan 3.20 min/km välja. Tavaliselt sellest piisab, et pea jälle selgeks lööks.


Kui sa mõtled näiteks A.Noot, P.Aus, A.Lamp, R.Fosti, T.Nurme jne. peale, siis jooksu maailmas võik nende nimede ja sõna ENESEKINDLUS vahele paksu rasvase võrdusmärgi kirjutada. Ma ei tunne neist isiklikult mitte kedagi, aga vähemalt  stardis/rajal paistavad nad välja tohutult enesekindlad.

Vaadake kasvõi A.Noot viimaseid normi alistamise katseid. Facebookis, jooksuportaalis, jne. „Homme ründan normi, tulge pöialt hoidma!

Ma ei kujutaks ettegi, et oleksin näiteks enne EMV kõva häälega siin blogis või facebookis välja öelnud, et lähen 3000m aega 9.10 alistama.



Erki nool: "Tegelikult ma ikkagi tahaks, et Eesti sportlased tulevad ja ütlevad, et mina lähengi ja võidan kõik ära. Ega see, kes tahab kõikidele uksi avada ja vanuritele bussis istet anda - päris sellise mentaliteediga kahjuks spordis läbi ei löö. Sportlane peab olema ülbe ja egoistlik. Meile meeldib see või mitte, aga sportlane peab olema ääretult enesekindel. Kui vaatame ka vehklejaid... see on selline ala, et sa pead teadma, et torkame vastase läbi. Ei ole nii, et äkki vastane kaotab või äkki vastasel on veel halvem päev kui mul. Sul peab olema oluliselt parem päev kui vastasel ja sa pead sellise mentaalsusega minema.“

Ukse avamine ja bussis istekoha pakkumine on elementaarne viisakus. Sellega ma nõus ei ole. Aga muus osas on tal õigus. Seda „kõrvad maas lontut“ on minus ikka mitme kühvli jagu.


Õnneks on selliste käitumismustrite ja mõtete märkamine juba tilluke samm edasi. Tead mille kalla tuleb tööd teha. Olen nüüd väga teadlikult trennides suu pigem kinni hoidnud ja lõikudele lihtsalt külmalt peale läinud. Teen nii hästi kui suudan. Mitte mingit halamist.

Kui treener sügisel esimest korda sisehooajast juttu tegi, tõmbas mul seest omajagu õõnsaks. Pistsin ebamugavad mõtted ruttu „kui aeg käes, siis vaatame“ sahtlisse ning püüdsin pigem kerge maratoni järgse madalseisuga hakkama saada.

Jaanuari teisel nädalal tegin elu esimese trenni hallis. Uskumatu, et jooksmisega alustasin 2011 aasta sügisel ja alles 2017 jõudsin omadega tartaanile. Olen alati arvanud, et monotoonne tiirutamine siseruumides on minusugusele (loe. kergelt looduslapsele) tõeliseks katsumuseks. Endalegi üllatuseks, avanes selle võõra ukse tagant, hoopis täiesti uus ja huvitav maailm.

Mul on sõpru, kes on keskmaad jooksnud ja sellest alati suure entusiasmiga rääkinud. Ütlen ausalt, et siiani pigem noogutasin viisakusest kaasa. Lahe, kuidas kõik need aastate tagused jutud nüüd täiesti uue tähenduse said.

Esimestes saalitrennides jooksin kilomeetriseid lõike vaevaliselt 3.20-ga. Pikemad lõigud tulid veel palju palju raskemalt (3.35-3.45 min/km). Kõik räägivad, et sees jooksed kiiremini. No kuramus!?


Nüüdseks olen veidi targem. Kiirus lihtsalt tahabki harjutamist. Kogu keha, peab õppima veidike teistmoodi töötama. Kõik taandub isegi nii labasele tasemele, et su jalad lihtsalt ei oska/suuda piisavalt kiire sammutiheduse ja vajaliku sammupikkusega hakkama saada. Ka süda peab uue intensiivsuse tasemega harjuma.

Võid joosta kasvõi 1000km kuus 4.00 tempoga, aga ikkagi ei ole sa võimeline 3.10 min/km kiirust üle 2km hoidma.

Viimases Jooksja numbris kirjutab Harry Lemberg, et enamik maailma klassi maratonijooksjaid tulistavad ka keskmaadistantse väga edukalt. Näiteks 1500m – 4.00-4.10.
Seepärast on ka keskmaajooksjate maratonidebüüdid reeglina väga edukad. Kiiruslikud võimed on välja arendatud, lisatakse maht ja voila.



Minu rada kiiruse juurde on küll täiesti valepidi kulgenud, aga kunagi ei ole liiga hilja. Püüdsin oma nägu vähemalt kord nädalas saalis ühistreeningutel näidata. Muul ajal jooksin väljas rahulikke otsi. Paar korda käisin laupäeviti ka liivamäel ja pühapäeva hommikud sisustasin pika otsaga. Iga saalitrenniga tundsin end järjest paremini. Kiirused hakkasid tasapisi kasvama.

Võistluse mõttes sain jala valgeks klubide karikavõistlustel 29.01.17. See oli üks korralik suremine. Totaalne segadus, milles tundsin end täieliku võhikuna. Elu esimene 3000m – 9.37.

11.02.17 õnnestus sama distantsi uuesti proovida Tartus Eesti U23 ja U20 vanuseklasside talvistel meistrivõistlustel. 2km suutsin tugevamatest kinni hoida, viimane km oli jube kangutamine. Tulemuseks 9.17

Möödunud nädalavahetusel 18-19.02 Eesti Meistrivõistlustel jooksin esimesel päeval elu esimene 1500m ning teisel päeval 3000m.

1500m oli jällegi uus kogemus. Kokutasin hirmust ja kogenematusest 6 ringi ja alles viimasel ringile minnes julgesin veidi juurde vajutada. Tulemus - 4.21.

Kolmas katse 3000m-s oli juba asjalikum. Kontrollitud jooks algusest lõpuni. Sõber ebakindlus oli tegelikult ikka koguaeg õla peal. Lõpuspurdiga jäin jälle veidi hiljaks. Väike isikliku parandus – 9,14.

Nagu Urmas hiljem ütles, õpipoisi kohta päris okei. Tegelikult õigemast õigem. Täpselt samamoodi nagu maratoni distantsil, on ka keskmaajooksus kogemusel väga suur tähtsus.

Tartaan on rohkem kui sõbraks saanud! Motivatsioon ei ole veel kunagi nii kõrgel olnud. Ei jõua ära oodata, et saaks jälle naelikud jalga panna.


PS! Hiiglama suured tänud Treeningpartneri perele. Käsi südamel, liitumine Treeningpartneri klubiga oli õigemast õigem otsus. Mõtestatud treening, toetus, ühtehoidmine, kaasaelamine, võrdsus – pole lihtsalt sõnu.

Palju palju toredaid inimesi ja positiivseid emotsioone. Tänud Urmas, et asja tõsiselt ja südamega võtad.

Möödunud nädala neljapäeva varahommikul käisime väikestega Ravi tänaval arsti juures. Ei midagi erilist, regulaarne kontroll. Arsti kabineti ukse taga oodates, vaatasin muuseas vastasmaja üksikuid tuledes aknaid. Mõtlesin endamisi, et ilmselt just praegu tunneb keegi end seal kauge akna taga tōeliselt üksi, haige ja ōnnetuna.

Eriti koledate asjadeni ei lase ma oma mōtetel kunagi jōuda. Hajutan teadlikult tähelepanu ning keskendun kiiresti millegi muule. Usk mõtete jõusse on mul päris tugev.


Kõlab veidikene uskumatult, aga juba paari päeva pärast olin ise selles sama vastasmaja akende taga.

Neljapäeva ōhtul tekkis mul kōhu paremasse poolde tuttav valu. See ebameeldiv tunne on mind mitme aasta jooksul teatud intervalliga korduvalt kummitanud. Kolme nelja päeva jooksul valu aina kasvab ning seejärel taandub.

Laupäeva hommikul käisin veel õues aiamaja ehitamas. Lootsin, et äkki liigutamine teeb enesetunde paremaks. Pealelõunal otsustasin ikkagi igaks juhuks erakorralisel vastuvōtul ära käia. Vōeti verd ja uuriti ultraheliga ning juba kell kaheksa olin operatsioonilaual. "Kas teie pulss ongi nii madal? Teete sporti?" küsis arst. Ütlesin et jah, tegelen jooksmisega.

Järgmisel hetkel tühjendas üks ōdedest pool süstlatäit läbipaistvat vedelikku mu kanüüli. Kuulsin kuidas südamelöögi sagedust matkiv aparaat koheselt kaks korda kiiremini piiksuma hakkas. Pilt kiskus koheselt häguseks ning ning hoolimata suurest võitlusest, rohkemat ma ei mäleta.

Kell 11 ōhtul tegin silmad lahti ning tundsin end päris hästi. Uuesti ärkasin hommikul kuue ajal ning haiglast kirjutati mind välja juba hommikul 11 ajal.

Olen nüüd ehk kümmekond grammi kergem. Nimelt jäin ilma pimesoolest. Arvatavasti on see mind aastaid aeg-ajalt kiusanud. Arsti sōnul oli seekord asi päris tōsine ning hea, et ma tulekut edasi ei lükanud.
Praegu on veel tōsine tegu, et ringi liikuda. Pikali ja püsti saamine on peaaegu vōimatu.
Paberite järgi peaksin kuu aega füüsilisest koormusest hoiduma, aga teades mind... ;)

Ära lõigatud grammid tulevad uuel hooajal kindlasti kasuks. Positive thinking! :)

Hooaja lõppedes soovitatakse veidikeseks aeg maha võtta. Kuigi mu keha ja jalgadega oli/on kõik vinks vonks, siis peale SEB Maratoni tundsin end hoopis emotsionaalselt kurnatult.
Mida lähemale suur võistlus jõudis, seda enam sõin/jõin/magasin/treenisin täpselt nii, et tähtsal päeval hästi läheks. Kogu see joont mööda käimine kurnab!


Võistlemist saab veidikene võrrelda näiteks söömisega. Väikeseid söögikordi või näksimisi võid teha tihedalt (1-10km). Korralikum söömaaeg nõuab veidikene pikemat pausi (21km). Väga korralik mitmekäiguline söögikord, võib sind isuta jätta pooleks/terveks päevaks.

Täpselt nii ma end peale SEBi tundsingi - mõneks ajaks rahu ja vaikust, ei mingeid võistlusplaane, eesmärke ja üleliigset punnitamist.

Olengi nüüd mõnda aega lihtsalt mõnusalt teinud. Ainult klubi ühistrennidega on veidike teine lugu. Seal on rahulikust jooksust asi kaugel. Ikka korralikud pikad lõigu.

Kuigi Urmas toonitab koguaeg, et teeme rahulikult ja kogume kilomeetreid, siis minu jaoks on tegu kohati ikka päris karmi trenniga. Näiteks 2x7,5 km (3,30) või 2x10km (3,40) või 18km (3,45) tempo.

Ei ei ei, ma ei hädalda. Minu jaoks midagi uut, sest ma poel kunagi varem nii tugevaid trenne teinud. Tasapisi olen punases "tiksumist" isegi ootama/nautima hakanud. Usun et see on ainult hea märk. Ootan huviga, kui karmiks veel uue hooaja lähenedes treeningud lähevad.

Eile oli üks väga eriline ja uute kogemuste rohke päev. Juba veidikene enne kümmet hommikul osalesin elu esimesel korralikul saalitreeningul.