Olen juba mõnda aega tahtnud kirjutada teemal, kui palju on vaja trenni teha, et hästi joosta.

Loomulikult on „hästi“ suhteline mõiste. Kohila Mati on rahul poolmaratoni ajaga alla kahe ja poole tunni. Seevastu Nuustaku Silvi hüppab finišijoonel rõõmust õhku, kuna läbis 10km vähem kui tunni ajaga. Siin kohal ei taha kellegi eesmärke ja tulemusi alavääristada. Lihtsalt iga inimese „hästi“ on erinev.

Möödunud kolm/neli nädalat on olnud keerulisemast keerulisemad. Naine vastsündinuga haiglas, mina kahe vanema lapsega kodus. Unetunde igal öösel napilt 4-5 ringis. Pidev öösel töötamine.

Üksikud trennid (kogu kilometraaž viimase 20 päeva jooksul alla 100.) Töö täielikult üle pea kasvanud ning mitmed tähtajad kukil. Nagu sellest kõigest vähe oleks olnud, varastati mul kuu alguses kontorist arvuti koos backup-ga ära.

Kujutage nüüd ette, mis see ühele väikesele raamatupidamisfirmale deklaratsioonide täitmise tähtaegade eel tähendab. Korralik kokkujooks. Möödunud reedega lahenes kõik ära ning olen taas järjepeal.


Peale Narva poolmaratoni olin omadega päris sügaval augus. Jalgadega andis uuesti ühist keelt leida. Neljapäeval tegin esimesed kiiremad liigutused. Pulss laes ja tempo alla igasugust arvestust. Päev hiljem kergem jooks - seis täpselt sama. Jalad nagu pakud ja ei mingit kergust.

Nende kahe trenni ja kõikide muude probleemide pealt otsustasin, et Pärnu maratoni jooksmine oleks rumalast rumalam.



Laupäeval astus aga naine kell pool viis õhtul uksest sisse ning teatas, et pühapäeval tuleb ta ema meile külla. Kui soovid Pärnusse minna, siis on mul põhimõtteliselt abikäed laste hoidmisel olemas.

Poole tunni jagu keerutasin mõtet peas ning juba oligi telefon pihus ning vajalikud kõned tehtud. Eelmise aasta võitjale tuldi vastu ning hoolimata tillukesest etteteatamisest, pisteti mind täiesti tasuta teiste osalejate sekka. Suur tänu!

Laupäevase plaanitud trenni jätsin ära. Õhtul pool üheks küpsetasin veel korraliku kanapasta ning poole kaheteiskümnest olin juba unenägude maailmas.

Öö möödus üksikute ärkamistega, seevastu hommikul tundsin end siiski päris värskelt. Kerge kahtlus ja ebakindlus üldise olukorra ning vormis osas ei lasknud muidugi võistlusisul tekkida.

Kapi põhjast leidsin vaid kolm energiageeli, needki aegunud. Olude sunnil tuli olemasolevaga läbi ajada, sest nii hilja ei olnud enam kuskilt võimalik midagi juurde hankida.


Jooksuplaan oli lihtne. Teatavasti osales sellel aastal mitmel Eesti maratonil edukalt esinenud Lätlane, Nilovs Valdis. Otsustasin esialgu temaga kaasa minna. Kui ta aga liiga tempokalt ajama paneb, lasen tal minna.

Kahjuks nii juhtuski, lätlane läbis esimese kilomeetri ajaga 3:36. Sellepeale lasin tempo alla ning vaatasin, kuidas ta iga kilomeetriga üha kaugemale kaob. Neljateistkümnendaks kilomeetriks oli vahe pea kolm minutit. Vähemalt raja äärest öeldi mulle nii. Tundub, et edasi liikusime samas tempos, sest finišiprotokollis märgiti meie aegade erinevuseks samuti midagi kolme minuti kanti.


Ka sellel aastal jooksin terve tee uhkes üksinduses. Ütlen ausalt, et esimesed 21km olid päris rasked. Koguaeg vasardas kuklas mõte, et ju varsti see ära kukkumine tuleb. Trenni ei ole tehtud, viimased pikad otsas jäävad kuude taha, mingit erilist ettevalmistust ei olnud. Aga nii kui metsavahele pöörasin tekkis mingi tugevam tunne.


Koguaeg keskendusin joosta jäänud, mitte juba läbitud, kilomeetritele.

Kuusteist kilomeetrit lõpuni! Ahaa, sama pikk maa kui töölt koju. Ei ole hullu midagi. 12km lõpuni. Sama pikk maa kui mu tavaline rahuliku jooksu ots. Big deal!

38 kilomeetri eel oli kõige ebameeldivam tunne. Nii kui 39km silt nägemisulatusse ilmus, tundsin kergendust.

Garminist järele vaadates jooksin tegelikult tühjaks juba kolmekümnendal kilomeetril. Ilmselt kurnas ebaühtlane, üles alla kulgev ja liivane metsarada jalad korralikult ära. Lisaks tugev vastutuul metsast väljudes. Paak sai tühjaks ning lõpuni tuli lihtsalt peaga joosta.

Siiski võin öelda, et see maraton oli üks lihtsamaid pikki otsi mu elus. Eelmisel aastal kannatasin lõpus ikka kordi rohkem. Sama lugu 2013 SEB maratonil.



Kokkuvõttes olen meeletult rahul, et ikkagi osaleda otsustasin. Teine koht ajaga 2.43.53. Isikliku rekordi parandus ligi kolme minuti võrra ning seda täiesti tühja koha pealt. Enesekindlus on praegu laes ning olen peaaegu veendunud, et sellel aastal saab 2.40 piir alistatud.



PS! Jällegi suured tänud Rünnole, Siretile ja nende sõbrale (kelle nimi mul kahjuks praegu meelde ei tule), kes mind Pärnust Torile transportisid ning rajal kolmes kohas geelid pihku andsid.

Lisaks suur tänu ratturile Matile, kes alates 16km-st minuga kaasa sõitis ja rasketel hetkedel toeks oli! Sinust oli väga väga suur abi!

Pühapäeval toimus minu koduraja jooks, ehk 43.jooks ümber Harku järve. Osaleda ei olnud mul olude sunnil võimalik. Selle asemel võtsin lapsed ja kaamera kaenlasse ning tatsasin võistlusraja äärde.

Nagu te vist juba tähele olete pannud, on mul kerge jooksutehnika kiiks. Lõpuks ometi tekkis mul võimalus Eesti tugevamate tehnika üles filmida.

Siin on siis väike filmijupp (normaalkiirusel ja aegluubis).

Minu poolt kiidusõnad Priit Lehismetsale!

Suve keskel oleks pidanud meie perre lisanduma veel üks liige. Millegi pärast otsustas see poisslaps rohkem kui kuu aega varem maailma kaema tulla. Ööl vastu Rapla Selveri Suurjooksu magasin umbes pooletunniste intervallidega. Varahommikul sõitis naine kontrollimõttes haiglasse ja sinna ta jäigi.

Tõusin lõpuks kell seitse hommikul, sõin rahulikult kausitäie putru ning jõin kohvi. Naisega oli kõik okei, aga koju teda ei lastud. Vaatasin aknast välja ja nentisin fakti, et Raplas jääb jooksmata, sest kahte last ei olnud kuskile paariks tunniks hoiule panna. Lisaks oodati mind juba pikisilmi haiglasse.

Umbes kell 10 hommikul helistas lõpuks mu ema mulle tagasi. Unise häälega ütles ta, et on juba ühe jalaga autos ja sõidab meie juurde. Pane riidesse ja lähed võistlema!

Kõlab egoistlikult, naine haiglas ja mina lähen nui neljaks võistlema. Aga selleks hetkeks oli haiglas kõik rahulik ja stabiilne, kahe tunnine hilinemine ei oleks midagi muutnu.

Kuna ma olen end Kuldraja arvestuses registreerinud, oleks ühe etapi vahele jätmine tähendanud automaatselt üldisest arvestusest väljalangemist. Närisin küüsi ning kõndisin närviliselt ühest toast teise. Minna või mitte minna?

11.00 jõudis ema minu juurde. Terves selles jamahunnikus jõudsin juba ümber mõelda ning ütlesin emale, et jääb minemata. Tema aga utsitas mind tagant ja käskis eluga sõitma hakata. Üks minut lakke vahtimist. Fine, jooksuasjad selga ja minek! Kell oli juba 11.06.

Googlemaps näitas eeldatavaks kohale jõudmise ajaks 12.07. Kuramus, start antakse kell 12.00!

Kimasin ema väikese toyotsiga nii kuis oskasin. Minut minuti haaval hakkas eeldatav kohale jõudmise aeg telefoni ekraanil vähenema. Umbes 20km enne Raplat näidati mulle juba kellaaega 12.01.

Peas keerles samal ajal 1000 erinevat mõtet. Kas naisega on kõik ikka okei? Olen korralikult söömata ja joomata! Kas soojendust jõuan teha? Kus ma autovõtmed kohale jõudes panen? Kus kohas see start üldse on?

Raplasse jõudes hakkasid võistlejad kohe silma. Yes! Ei mingit stardipaiga otsimist! Nii, kus parkida saab?! Panin auto esimesse ettejuhtuvasse auku, võtmed suvalise puu juurte vahele ning juba lendasin äreva rahvahulga poole.

Kõlaritest kostus „1 minut stardini.“ „Kus numbreid jagatakse?“ küsisin valju selge häälega esimese ettejuhtuva laua äärest. Käega viibati eemal oleva valge madala telgi poole. Tormasin nii kuis jaksasin numbrilaua juurde. Kõlaritest kostus samal hetkel „30 sekundit!“

Hüüdsin laua ääres seisvatele tüdrukutele kõva häälega „Indrek ilumäe!“ Tüdrukute rahulikud näod muutusid tõsiseks ning väikesed käekesed hakkasid sahmides numbrivirna sorteerima. „Siin, olemas!“ Haarasin numbri pihku ning samal ajal kuulsin stardipauku. Minek!


The worst star ever! :)

Jooksin terve jooksu number käes. Esimese kilomeetri läbisin ilmselgelt liiga kiiresti, aga mingit moodi oli vaja sobiv grupp kätte saada. See mul ka teisel kilomeetril õnnestus.


Kuni kaheksanda kilomeetrini jooksingi 5 liikmelises pundis koos naiste liidriga. Kaks kilomeetrit enne lõppu jooksin üksi grupi eest ära. Kokkuvõttes õnnestus lõpetada kaheteistkümnenda kohaga, aeg 34.00 sharp!

Olin üllatunud! Sellise tralli, magamatuse ja olematu ettevalmistuse pealt nii korralik tulemus! Super!
Finišist tormasin otse autosse ning vurasin sama kiiresti kui tulin tagasi pealinna. Sealt edasi otse haiglasse. Järgmisel hommikul kell 5.11 sündis meie perre üks tilluke poisslaps, kellega nüüdseks on kõik kõige paremas korras. :)


Naine on endiselt lapsega haiglas ning mina pean mingit moodi tööd tegema ja samas lapsi hoidma. Möödunud nädalala sain jooksma kolmel korral. Paar trenni olengi teinud õhtul kell 11/12, maja ees oleval kilomeetrisel ringil. Kilomeeter või kaks jooksu ning tagasi tuppa lapsi kontrollima. Nii veel 4-5 korda.

Narva lähen kindlasti võistlema. Tulemuse osas ei ole väga optimistlik, sest ka jooksev nädal ei anna erilist võimalust treenida. Tuleb, mis tuleb! :)

Saucony andis juba 2013 aasta lõpus teada uuest kergest võistlusjalatsist. Eestisse jõudsid Jooksueksperdi vahendusel esimesed paarid veebruari kolmandal nädalal. Mina olin arvatavasti üks esimesi selle mudeli omanikke Eestis.

Möödunud aasta lõpus hellitas ilmataat jooksjaid pikalt heade treeningoludega. Nüüd tundub, et selle eest tuleb justkui lõivu maksta. Seda just korralike miinuskraadide ja tugeva tuule näol.

Tegelikult pole ju näru ilma pikalt olnud, aga vähemalt mind hakkab juba vaikselt ära tüütama. Koguaeg on nii kuramuse külm! :)



Põhiline jant käib vist ikka suuresti peas. Näiteks kui ma päeva lõpus suure külmetamisega sooja koju jõuan, siis ikka annab end peale õhtusööki ja väikest lõõgastumist taas vinguva tuule kätte vedada.

Õnneks muutub kilomeetrite möödudes enesetunne ja olemine paremaks. Veri hakkab kiiremini ringi käima ning satelliitide otsimise külmetus ja esimeste kilomeetrite kangus saavad leevendust. Trenni viimased kilomeetrid mööduvad juba paljaste käte ja kergelt higise kehaga. Sooja jätkub isegi veel  treeningujärgseks hiliseks koeraga jalutamiseks.

Nii, sain veidike muret kurta. Tahtsin lihtsalt öelda, et kõik praegused välitingimustes treenijad on väga tublid! Ja jah, kiitsin just ennast! :)

Tegelikult kirjutasin selle sissejuhatuse juba eelmisel nädalal. Viimased päevad on olude mõttes ikka tõeline nauding olnud. Tuul tundub trennis kevadiselt soe ning riideid peab kordades vähem selga toppima. Ei oska kohe ära rõõmustada! Loodan südamest, et nüüd lähebki vaid soojemaks!



Kunagi ammu soovitas üks lugeja mul oma treeninguid kirjeldada. Eelkõige enesetunnet ja mõtteid, mis mind kilomeetrite läbides saadavad.

Mindki huvitab millise kerguse või raskusega mööduvad mõne Eesti profijooksja trennid. Teadmine tekitaks eeskätt võrdlusmomendi. Olles ise seal hallis tsoonis, mitte päris pühapäevasportlane ega ka kindlasti mitte proff, püüan oma treeninguid veidike kirjeldada.


Taastav/ettevalmistav jooks (11-14km)

Tavaliselt astun täiesti ükskõikselt ja ilma igasuguse ettevalmistuseta jooksurajale. Kiiruse annavad jalad ise ette. Jooksen lihtsalt enesetunde järgi. Täpselt nii, et tunneksin end igati hästi ja kergelt. Üldiselt jälgin just nendel jooksudel väga tähelepanelikult tehnikat. Käte- ja jalgadetööd ning kehahoiakut. Pulsile ning tempole ei pööra üldse tähelepanu. Ausalt öeldes, numbreid vaatan vaid treeningu lõpus. Viimasel ajal on selliseks mõnusaks kiiruseks kujunenud umbes 4:30-4:40 min/km.



Pikk jooks (27-32km)

Üldiselt alustan pikkasid jookse umbes taastava jooksu tempos (~4:40 min/km). Sealt hakkab kiirus vaikselt üles kerima. Seda ilma erilise pingutuseta, pigem tuleb tempotõus iseenesest/loomulikult. Poole trenni peal on kiirus umbes 4:25 min/km ning lõpu proovin joosta juba 4.00 lähedale. Viimased kaks kilomeetrit pingutan tavaliselt veel 3:40-3:50 tempos. Idee järgi peaksin tasapisi ka pika jooksu kiirust tõstma hakkama. Praegustes oludes on see veel veidike raskendatud (külm, libe, lumesupp).

Enesetunne on kuni 25 kilomeetrini väga hea, siis hakkab vedeliku- ja energiapuudus vaikselt märku andma. (Tavaliselt ei tassi vett/lisaenergiat kaasas).Viimased 2-4km lähevad juba päris raskelt, eriti kui olen otsustanud trennist viimast võtta ja kiirused lõpus kõrgeks ajanud. Allaandmismõtted mind ei kummita ning tavaliselt jooksen punktist A punkti B. See tähendab, et katkestamine võrduks bussisõidu või hääletamisega, sest telefoni ma jooksudel kaasas ei kanna.



Lõigutrenn (Kuni 32km, sh. warmup ja cooldown 20x20min)

Uue treeningplaani järgi on minu jaoks suureks muutuseks lõikude vaheline „rest“ tempo. Eelmistel aastatel  jooksin tempo osa ära ja taastava jupi lasin mõnusalt aeglaselt. Nii sai keha ilusti taastuda ning uueks kiireks lõiguks valmistuda.

Nüüd tuleb ka taastavad osad suhteliselt arvestatava tempoga joosta. Selleks kiiruseks on 4:00 min/km. Esimesed katsetused olid julmad. Kiire osa 3:20 min/km, taastav 4.00. Pulss lajatas koheselt 170 kanti ning ettenähtud taastaval osal vältel ei tahtnud ta enam alla tulla.
Üllatav on see, et iga lõigutrenn algab suure surmaga, aga viimased 5km (sh. cooldown) on kiirus nii ilusti jalgadesse pugenud, et raske on aeglasemalt kui 3:50 min/km joosta. Jalgade maharahustamine lõdvestusjooksu ajal vajab erilist pingutust ja tähelepanu.

Enesetunne on peale rasket trenni päris paha. On olnud häid päevi ja on olnud ka tõsiseid „surm silme ees“ päevi. Kuna muu elu ei lase jalgu seinale visata, hajub väsimus üldjuhul muude asjatoimetuste taustal ilusti ära. Kuigi kui ma õhtu lõpuks voodisse jõuan, uinun enne kui pea patja puudutab.

Järgmise päeva taastavjooks on enamasti  alati puine ja kange. Aga ülejärgmisel päeval võiksin enesetunde järgi juba uue raske trenni ette võtta. Just seepärast tegin plaani hiljuti ümber ning kahe järjestikuse taastava päeva asemel taastun vaid ühe päeva. Tundub, et kehale on see vägagi vastuvõetav.



Tempojooks (Warmup, 14-18km tempo, cooldown)

See on mu lemmik trenn. Ütlen ausalt lõigutrenn ei ole minu tassike teed. Pidev tempoga mängimine on jube ebameeldiv. Seevastu tempojooksu puhul tunnen end kui peatamatu rong, kes on ettenähtud kiiruse saavutanud ning võib seda muretult ja pikalt hoida. Tavaliselt läheb juba paarikilomeetrine warmup 4:20 tempos ning ettenähtud praegused 3:50 min/km 14-18km lasen muretult 3.40-3.45-ga.

Olen tähele pannud, et umbes täpselt esimesed viis kilomeetrit on vahel rasked ja mööduvad nö. tempoga harjumise tähe all. Siis tekib tihtipeale rumalaid mõtteid. „Raske on, päris palju veel minna, kas ma ikka kestan?“ Peagi käib kehas/peas mingi klõps ning sellest hetkest alates on järgnevad kilomeetrid puhas nauding. Kiirus püsib peaaegu ideaalselt muutumatult. Tõusud ei kurna ja langused ei lähe üleliia kiiresti.
Trenni kestel ja lõpus on enesetunne võimas. Tavaliselt ma hullu väsimust ei tunne ning pigem oleksin justkui energialaksu saanud. Loomulikult on keha kurnatud, aga teadmine, et sain hästi hakkama kummitab heas mõttes veel terve õhtupooliku.
Just seepärast vist ongi tegu mu lemmiktrenniga. Tean juba ette, et tempojooks ei saa untsu minna. Ükskõik mis see ettenähtud tempo ka ei oleks.


Puhkepäev

Puhkepäevasid ei tule eriti tihti ette. Kuigi treeningplaan soovitab iga kümnenda päeva vabaks võtta, siis tavaliselt ma eiran hüva nõu! :) Üldiselt hoian puhkepäevi nö. varuks. Juhtub, et mõnel päeval tuleb trenn ennast mitte olenevatel põhjustel sootuks ära jätta. Kuigi tunnen ka siis kergeid süümepiinu, lohutan end teadmisega, et puhkepäev on tegelikult ettenähtud ja kindlasti välja teenitud.



Tundub, et saingi erinevad trennid ära kirjeldatud. Täpselt nii lihtne/raske kogu see jooksumajandus minu jaoks ongi.

Nagu lubatud sai, väikene järg postitusele „Uus jooksutehnika.“
Ma ei ole päris kindel kas suutsin oma mõtteid piisavalt hästi edasi anda. Kui kellelgi tekkis küsimusi või midagi jäi arusaamatuks, siis palun küsige julgesti juurde!

Esiteks lisan ühe video, mis peaksid mu arutelule veidi võimu juurde andma.  Soomlane, Janne Holmen. Niimoodi ei ole ma veel valget meest jooksmas näinud (pean silmas jalgade tööd).
Keda huvitab, siis samas videos on ka Pavel Loskutovi ja tema jooksutehnikat näha.


Kuidas ma end kuu aega hiljem tunnen?

On häid ja halbu päevi. Üksikutel päevadel on jalad puised ning jooks kisub punnitamiseks. Head päevad on muidugi tugevalt ülekaalus. Ma ei ole veel täpselt aru saanud, mis seda kergust ja elastsust soodustab ning mis pärsib. Usun, et läbi pikema kogemuse hakkan oma keha paremini tunnetama ja saan nendele küsimustele vastused.

Minult on küsitud, et mis seisukorras on mu achillese kõõlused?

Päris ausalt, paremas seisukorras kui kunagi varem. Ei mingit valu, ebamugavustunnet ega pinget. Rõhutan veel, et ei ole sellel perioodil oma jalgu venitanud, ega rullinud. Tundub, et sellel korral võtsin piisavalt rahulikult ja ei õnnestunud ülevoolava entusiasmiga jalgu kahjustada.

Kõõlused tahavad head ja paremat!

Umbes nädal peale postitust kogesin mitut varem mainitud paha päeva. Elastsus ja kergus oli jalgadest kadunud. Jooksin jällegi mütaki mütaki nö. jõuga. Lihased muutusid kangeks, läksid pingesse ning hakkasid valu tegema. Kiiremate trennide kilomeetriajad tulid üha suurema pingutusega. Lendamise tunne oli kadunud.

Üsna varsti sain aru, et keha tunneb justkui millestki puudust. Millest täpselt, ei olnud mul õrna aimugi. Kollageen ees ja kollageen taga – see oli kõik mis suutsin esimese hooga leida. Lõpuks sattusin ühe tillukese artikli otsa, kus räägiti kõõluste“ toidust“.

Lühidalt kokkuvõttes - aktiivsed ensüümid, vitamiin C ja kaltsium. Minu jaoks tähendas see ananassi, keefiri ja hooajale vastavalt hunnikut mandariine.

Üllatuslikul tundsin tugevat muutust juba paar päeva jooksul. Tiivad olid jalgade küljes tagasi ning kilomeetrid möödusid jällegi suure naudingu ja kergusega.

Esimene trenn peale "paranemist." Enesetunne oli nii hea, et raske oli end tagasi hoida.
Sellele trennile eelnenud päeval oli veel korralik pikk tempojooks.



Nüüd veidike hiljem võin öelda, et ilmselt on kõige suurem mõju just ananassil. Kõike muud peaks enam-vähem igapäeva toidust ka piisavas koguses saama. Paksem ananassiviil on sellest ajast peale lahutamatuks osaks mu igaõhtusest söögikorrast.



Sarnast infot mujalt maailmast

Mind ajab lausa hulluks, et ma ei leia peaaegu mitte kuskilt samasugust arutelu. Variant üks, ma ajan totaalselt lolli möga. Variant kaks, alahinnatakse kõõluste võimu. Variant kolm....?!
Vist ainult üks tilluke blogipostitus räägib samast asjas.
Siin ta on:
http://www.coreconcepts.com.sg/mcr/running-economy/

Kokkuvõte

Ptüi-ptüi-ptüi! Praegu on seis imeline! Kui peaksin mingis suunas tugevat muutust kogema, annan teile kindlasti teada. Praegu ei jõua oma esimest võistlust ära oodata!

Terve möödunud kuu oli selline tunne, et ei ole väga millestki kirjutada. Kui nüüd lõpuks paberi ja pliiatsi kätte võtsin, ladusin puusalt lausa kolme A4 jagu sõnu ritta. Kuna ma ise väga pikki postitusi eriti lugeda ei viitsi, siis tõmban ka pisut koomale ning jagan kogu jutu kaheks või isegi kolmeks eraldi sissekandeks.

Väike uudis

Leidsin lõpuks inimese kes oli nõus mu eesmärke tõsiselt võtma ja natukene oma aega panustama. Sain võimaluse end tõestada. Nimesid ei julge ma veel nimetada, aga treenin nüüd täiesti uue plaani järgi.

Esmamulje - holly crap! Kõik, mis ma viimase kahe aasta jooksul  teinud olen, võib suuresti kokku võtta ühe sõnaga - PUHKUS! Tegelikult paneb mind lausa imestama, et kuidas ma möödunud aastal 2:45 kanti maratoni ära jooksin. Isegi 1:16 poolmaraton on üllatav. Ja ja, need ei ole mingid imeajad, aga sellise üldise ühes pulsitsoonis tiksumise pealt päris asjalikud tulemused.

Praegune plaan on koostatud stiilis 2+1. St. kaks päeva rahulikku jooksu taastumiseks/ettevalmistuseks ning kolmas päeval korralik andmine. Oleneval treeningust pean silmas korraliku andmise all pikka tempojooksu  või lõigutrenni. Lõikude kogudistants ulatub kohati  kolmekümne kilomeetri kanti ning „rest“ tempod ei ole enam ümbruse imetlemiseks sobivad (st. küllaltki kiired).

Esimesed tõsised trennid mõjusid halvas mõttes värskendavalt. Kohe sai selgeks, et kiirust kui sellist jalgades enam ei ole. Läksin suure hurraaga peale, aga lõpetades olin kui peksa saanud koer. Saba jalgevahel tuli nentida, et tuleb hakata tervesse kompotti tõsisemalt suhtuma. Vana hea puusalt lahmimine stiilis „vaatame kuidas kujuneb“ enam ei toimi.

Tegelikku põrumise põhjust võib muidugi veel otsida ka paarikuulisest rahulikust puhkeperioodist ning võib-olla ka väikesest vigastusest (Sellest räägin järgmises postituses).

Nüüd hakkan vaikselt järje peale saama. Kiirused poeavad taas jalgadesse ning süda ei lähe enam iga väikese tempo tõusu peale lolliks. Üllatuslikult on kiiremad tempod pigem uskumatult mugavaks muutunud.

Kergemaks enam ei lähe! Kui aus olla, siis ei tahagi et läheks. Praeguseks on mõnus rütm tekkinud ning arengu tibusammud on selgelt märgata.


Hiljuti sattusin Youtube-s vaatama  viieosalist dokumentaalsarja „Road To Glory.“ Film räägib Briti eliitratturitest ja viimaste aastate suurest edust. Samas keskendub ka suuresti professionaalse rattatiimi „Sky“ igapäeva tegemistele nii treening kui ka võistlusperioodil. Kui kellelgi on viitsimist, siis sealt saab aimu, kuidas tõeliste tippsportlaste eest hoolt kantakse.


See dokumentaalfilm viis mu mõtted koheselt suurriikide edukatele jooksjatele.  Sealsed sponsorlepingud ja riiklikud toetused, on meie jooksjatele arvatavasti lausa hoomamatud.

Tahtsingi lihtsalt öelda, et Eesti jooksjate saavutatud tulemused töö, pere ja kõige muu kõrvalt on super tublid! Loodan, et motivatsioon püsib hoolimata kitsastest oludes, vähesest ala populaarsusest ning nõrgast meediakajastusest. Usun, et keegi neist ei jookse kuulsuse, reisimise või raha pärast. Jooksmine on väga nõudlik ala. See tähendab, et suured tulemused näitavad vaid võimast kirge ja pühendumist. Keep up the good work! Vähemalt harrastajad elavad kõigile kõva häälega kaasa!

• Sportisin 376h
• Jooksukilomeetreid vaid ~4000 (paar vigastust)
• Ratta seljas ~1500km
• Kokku kasutasin kuut tossupaari:
  Saucony Grid type A5 (2)
  New Balance minimus (2)
  Vibram FF (1)
  Ecco Evo racer (1)

Täielikult kasutuskõlblikud on neist endiselt neli. Mõlemad A5-d jooksin ribadeks ning oman juba uut paari. Olen väga rahul!

Siin kohal tahan aitäh öelda Jooksueksperdile, kes väikeste soodustusega mu elu veidike lihtsamaks on teinud.



Ilmselt huvitab paljusid, mis mu uuest jooksustiilist saanud on...või kui katki mu achilleuse kõõlused on.  Selle kirjutise avaldan juba lähipäevil.

Leidke endas ikka jõudu vihma ja pimedaga rajale minna!

Posemeetod running nimetab seda „pull“ ehk tõmbeks. Täpselt nii see esialgu videot vaadates tundub. Jooksja tõmbab jala maast lahti, et saaks kiiremini kukkumise vältimiseks jala uuesti enda ette asetada.

Lubasin nädalavahetusel uut postitust. Kahjuks ei jōudnud omadega valmis.
Siin on väike aegluubis video tehnikast. Ühtlasi sissejuhatus tulevasele postitusele.

Lõpuks ometi ongi käes minu lemmik aastaaeg! Ma tean, et see ei kõla just eriti populaarselt, aga ma lausa jumaldan sügist. Juba poole suve peal mõlgutasin mõtteid hämaratest värvilistest vihmastest sügisõhtutest. Tänavalaternad, langevad lehed, karged hommikud, punased põsed, sallid ja kõik muu selline. Pretty gay, I know!


Käes on aeg kui enamik vähem tõsiseid sportlasi hakkab end tasapisi koduseinte vahele või treeningsaalidesse kokku pakkima. Kes võtab aja maha, kes jääb lume/suusatamise ootele.