Praeguseks on asjalood nii, et olen leidnud jalamurele leevenduse. Juba kerge nädala jagu trennigi selja taga. Üleeile tegin isegi juba veidike intensiivsema jooksu – 11km tõusvas tempos (kuni 4.15 min/km).

Nii palju kui ma lugenud olen, ei ole tegu väga tüüpilise jooksja vigastusega. Kuid siiski tunnen kohustust veidikene sellest kirjutada. Just nende jaoks, kes õnnetu juhuse läbi samasse auku kukuvad.

Kes veel ei tea, siis sain paar nädalat tagasi jäätükilt jala laba all olevatele luudele päris korraliku obaduse. Nii õnnetult ja tugevalt, et isegi kõndimine oli raskendatud. Puhkasin, sõin valuvaigisteid, panin korralikult külma. See kõik leevendas pisut valu, kuid jooksmisest võis ikka ainult unistada.

Palju on kirjutatud, et endale diagnoosi andmine läbi otsingumootorite, on üks mõttetu tegevus. Mina tahaksin selle väite ümber lükata. Jah, olen ka ise palju jama läbi proovinud, aga üldjuhul olen ikka mingi lahenduse just ise leidnud. Lisaks saab selle massilise info läbitöötamisel kordi targemaks.

Kui päris aus olla, siis harrastussportlasena ei saa ka eriarstidelt teab mis asjalikku nõu (korduv enda kogemus). Üldjuhul soovitatakse 30€ visiiditasu maksmise järel ikkagi vaid puhkust, põletiku vastaseid ravimeid, toestavaid taldu ja külma – daaa!

Aga nüüd, need inimesed kes tulevikus minu viimast õnnetust kogevad, siis siit tuleb „Quick fix!“

Kui sa tunned joostes/kõndides valu pöialuude alla/peal (enamasti teise pöialuu all/peal) märgib see üldjuhul konkreetse luu ülekoormust. See valu on enamjaolt tingitud füsioloogilisest eripärast nimega „Morton’s toe.“ Ehk su teine pöialuu on pikem kui esimene, saades liikumisel suurema koormuse. Kuna teine pöialuu ei ole nii tugev kui esimene viib ülekoormus valuni, pikemas perspektiivis väsimusmurruni. Selle jama vältimiseks tuleb treenida mõistlikus koguses ja koorumust tasapisi tõsta. Minu veaks oligi jällegi liiga kiire mahutõus.

Morton’s toe väljaselgitamiseks on vaja oma varbad käega alla suruda, et pöialuu pead naha alt välja paistaksid. Kui teine pöialuupea on esimesest eespool, omad sa just seda eripära. Üldjuhul on neil inimestel ka teine varvas esimesest silmaga märgatavalt pikem.

Minul on teine varvas lühem, aga kui varbad alla painutan on teise pöialuu pea selgelt esimesest kaugemal.

Proovisin kõikvõimalikke taldasid, padjakesi jms. Ei mingit kasu. Iga trenni lõpud olid ikkagi päris valulikud. Lõpuks leidsin juhuse läbi ühe blogipostituse, kus samalaadse murega tüüp soovitas tossu sisetaldadesse augu teha.

Kaotada ei olnud midagi. Kuna mul tossudel oli anyway varu sisetallad, lõikusin julgelt augu sisse. Esimene jooks ei olnud paljulubav. Valu oli väiksem, aga siiski piisavalt ebameeldiv, et mitte jätkata.

Nõutult olin veel paar päeva trennidest eemal. Lõpuks jõudsin mõtteni, et äkki pole augu sügavus piisavalt suur. Tegin ka teise talda augu ning toppisin mõlemad üksteise peal tossudesse. Voila!

Nüüd saab mu teine pöialuu rahulikult augus istuda. Ei lahmi joostes vastu maad. Sõbrake on päris ilusti paranenud.

Nagu ma ka varem olen öelnud – kõik jooksuvigastused (va. murrud) paranevad kõige paremini just läbi jooksmise. Ma tean et see kõlab ebaloogiliselt, aga vähemalt minu puhul tundub see toimivat. IT-band, achilleus, ülepinges säärelihased ja nüüd see pöialuu jama – kõik on läbi jooksmise ja väikeste modifikatsioonid paranenud.

Tänaseks on valu juba minimaalne. Usun, et paari päeva pärast võin auguga tallad tervete vastu vahetada ning muretult trenne nautida.

Vägisi tulevad meelde kunagised talvised jalgrattatrennid, kus pidime nö. maanteeratastega jäistel metsaradadel sõitma. Täpselt nüüd ei mäleta, aga mingi teatud vanuseklassini (M14-16?!), oli kohustuslik läbida maastikuvõistlused maanteeratta raamiga. Kuna sellel ajal ei olnud klubi rahalised võimalused kiita, sõitsimegi metsas tavaliste maanteerataste ja peenikeste kummidega. Jäistel radadel olime 95% ajast külili jääl. Põlved, küünarnukid, käed, jala välisküljed korralikult põrnudud ja sinised. J

Veel üks põhjus, miks peab paljajalu jooksmisega algust tehes rahulikult võtma... Nimelt jala esiosa alla tekivad barefoot running'ga suuremad toestavamad pehmed padjakesed. Kui oled terve elu tosse/kingi kandnud, on jala eesosa alune pehmendus taandarenenud. Tasapisi moodustub sinna silmaga märgatavad padjakesed, mis kaitsevad just neid metatarsali päid.

Praeguseks on ortofen, jää, metatarsali padjakesed, ibuprofen ja puhkus valu tugevalt leevendanud. Kõigi eelduste kohaselt peaksin juba täna/homme rajale saama. Yeii! J

Üleeile proovisin tegelikult ka korraks jooksma minna. Panin siis turvalisuse mõttes Vibramite asemel jooksutossud jalga. Kõigi eelduste kohaselt peaksid tossud koormust/pinget jala esiosas ühtlustama. Tegelikult polnudki teab mis valus joosta, aga need jooksutossud!!!

Ükskõik kui palju ma ka ei proovinud...jala eesosale maanduda ei suutnud. Iga samm heleda laksuga kannale. Peale 400m jäin seisma ja nentisin fakti, et jooksutossud on minu jaoks „OUT“!

Praegu korrutan endale, et põdemiseks pole põhjust. Kui kõik hästi läheb, saan nädalaga vanasse rütmi tagasi.