Lähedaste arvates näen ma väga kõhn välja. Ema ütleb üsna tihti, et palun söö rohkem. Eks ta nii on, et keskmist eestlast vaadates, olen ma päris kiitsakas. Seevastu pikamaajooksja mõttes, aga üllatavalt hoopis pisut pontsakas.

Võistlushooajal (suvel) astun ma ikka paaril korral kuus kaalu peale. Seda täiesti spontaanselt, kui vannitoa põrandal vedelev kaal silma jääb.

Soojadel kuudel on seda liigutamist ja energiakulu nagunii rohkem. Kasvõi puhtalt selle näol, et õhtud on pikalt valged ning magma venitatakse end talvega võrreldes omajagu hiljem.



Suviti püsib mu kaal vahemikus 66,5-67,5kg. Seevastu talvekuudel olen veidikene tummisem - 68,5-69,5kg. 69,8 on vist kõige kõrgem kaalunumber, mida enda puhul digitaalsel ekraanil näinud olen.

Olen 181cm pikk ning kui ma oma pikkuse ja kaalu BMI (body mass index) kalkulaatorisse löön, kuvatakse mulle täiesti keskmise terve inimese väärtus number 21.

Ma ei ole elu sees pidanud oma toitumist piirama. Arva, et ei ole väga erandlikud päevad, kui söön täiesti muuseas 5-7000 kcal. Seda eriti suvekuudel.

Teeme nii, et me vaidlema ei hakka, aga erinevalt üldlevinud arvamusest on minu jaoks kaloril ja kaloril vahel. See tähendab, et on suur vahe kas saada teatud hulk energiat rasvast või süsivesikutest. Ehk siis süües high carb (süsivesikurikast) toitu, on päris keeruline kaalus juurde võtta.

Anyway, allmighty google annab peaagu iga professionaalse pikamaajooksja kehamassiindeksiks 18/19. Antud kehamassiindeks on täpselt tervisliku kaalu ja pikkuse suhte piirimaal. Ehk siis minu 21 on siin kohal isegi pisut piinlik. Don’t worry, ei kavatse lolliks minna. Küll aga plaanin veidikene rohkem oma toitumisharjumustel silma peal hoida.

Viimasel 5-6 aastal on mul mitmeid kordi rasvaprotsenti mõõdetud. Tulemus on alati olnud veidikene üllatav 13%. See tähendab, et rasva arvelt on mul omajagu kilogramme alla võtta.

Kella järgi, mis 24h ööpäevas randmelt pulssi mõõdab, kulutan ma ööpäevas keskmiselt 3000 kcal. Umbes 2000-2500 kcal on puhas igapäevane toimetamine + baas ning ca. 500-1000 kcal treeningute kulu.

Samas näiteks viimasel pühapäeval, 28km läbimisel, kulutasin kella järgi umbes 1600 kcal ning ööpäeva jooksul veel ca 2000 kcal.

Seega ruumi mängimiseks on korralikult. Veel tähtsam, kalorite arvu mõttes on ruumi väga korralikult söömiseks ning kõikide vajalike ainete kättesaamiseks.



Nüüd olengi alates esmaspäevast hoidunud üleliigsest. Ei mingit crappy, ei mingit üleliigset kohvi suure suhkruga, ei mingeid igapäevaseid šokolaaditahvleid jne.


Minu täiesti tavalise päevamenüü näeb praegu välja umbes selline. Hommikuks kaerahelbepuder koos moosi, seemnete ja banaaniga. Lõunaks korralik ports näiteks riisi, ube, salatit, värsket rohelist ning õhtuks jällegi süsivesikurikas pasta koos 200g tofuga.


Söögikordade vahele sattub veel värsket nt. banaanid, mango, apelsinid, õunad, avokaado jms.
Teadlikult hoidun õlist, töödeldud toitudest ning pähklitega ei liialda.



Toidukorrad on ikkagi sama elukad nagu varem. Tühja kõhtu ei ole ma veel tundud ja ei kavatse tunda ka.

Sellise toitumisega tarbin keskmiselt 2200-2500 kcal päevas. Mis jääb mu kulutatavale energiakogusele natukene alla.

Nüüd 6 päeva hiljem kaalun ma juba üllatavad 66,4kg. Seega üksikute päevadega olen kaotanud muuseas pea 2kg.

Miks siis üldse see kaalu jutt? Well, juba kuu aja pärast tahab üks maraton jooksmist. Teadupärast kergem kaal võrdub suurem kiirus. Nii lihtne see ongi. Mõtlesingi, et miks mitte selle asjaga veidikene katsetada.


Minu nö. tervislik alampiir on 61kg. Päris nii madalat numbrit ma kindlasti ei sihi. Esialgu püüan jõuda 63-64kg peale. Ütlen veelkord, et lolliks ei kavatse minna. Olen väga teadlik, et alati ei pruugi madalam kaal tuua suuremat kiirust. Kindlasti kuulan eeskätt oma keha.

Kunagi ammu kirjutasin, et treeneri otsingul pean kõige olulisemaks individuaalset lähenemist. Minu jaoks oli hästi keeruline mõista, kuidas saab keegi mulle ette kirjutada plaani, kui ta ei ole aktiivselt kursis minu kõiksugu muude igapäeva murede ja rõõmudega.


Tulemuste üle ei saa tegelikult tagantjärele kurta, aga koguaeg tundsin, et see on ka mu lagi. Edasi ei ole kuskil minna. Võin neid Lillepi pargi ringe või Hiiu kergliiklustee sirgeid vigaseks joosta, aga kiiremaks ma enam ei saa.



Tüüp on ikka täielik fanaatik. Terve sisehooaja tegime tema soovil nädalas vähemalt ühe individuaalse jõutreeningu. Korralik 2-3h üldfüüsiline surm. Tihti käis ta veel lisaks mu kiireid treeninguid "üle vaatamas". Mitmel pühapäeval oleme koos ka pikki otsi jooksnud. Ühistreening ühe Eesti tipuga, not bad.

 

Olen viimastel kuudel puuduliku unega veidikene kimpus olnud. Pisikesed kondavad öösel tihtipeale ringi ning sellist segamata täispikka und ei ole juba ammu kogeda saanud. Sellest tulenevalt on ka trennides numbrid veidikene oodatust kehvemad.

Pühapäeva hommikul tõusin minule omaselt vara. Nii näpistasin endale ekstra tunnikese vaikust. Seda täpselt nii kauaks kuniks pisikesed üksteise järel trepist alla koperdasid. Kerge hommikupuder ja kohv ning juba enne üheksat sättisin end pühapäevasele pikale jooksule. Sellel korral ootas ees 25km, millest 15km pulsiga kuni 135 ning 10km pulsiga kuni 150.

Ööuni oli olnud praktiliselt segamata. Teed olid kenasti puhtaks sulanud, päikene paistis ning termomeeter näitas kerget plussi.

Sättisin esimeseks 15 kilomeetriks pulsi alarmi 139 peale. Mõtlesin, et jooksen lihtsalt mõnusalt ja hästi kergelt. Kui pulss vahepeal käibki mõned löögid üle 135, siis mis seal ikka. Vähemalt ei pea terve kaks tundi seda tüütut kella piuksumist kuulama.

Nagu arvanud olin, liikusingi väga mõnusa enesetundega. Kell ei teinud häält ning teadlikult ei vaadanud ka jooksvalt kilomeetritempot. Ise olin veendunud, et täna küll "paugutan" siin alla 5 minuti kilomeetreid taastavas pulsitsoonis.

Kuskil 10km juures kiikasin kogemata kella ning muidugi jäi jooksutempo kohe silma.

Pekki - 5.10 min/km, 5.20 min/km. Pulss enamasti 135+.
Olin peaaegu terve taastava osa tsoonist väljas jooksnud ning uimasemalt kui eales varem.


Seda kassi, mis selle hetkel peale ronis, andis alles maha raputada.
Edasi arendava osa jooksin õnneks enam-vähem ok tempoga - kuskil 4.10-4.20 min/km


Koju jõudes lõin kohe messengeri lahti ning kukkusin treenerile, Iljale, halama. Pole loogiline, et aasta aega tiksun, aga taastavas tsoonis liigun ikka sama kiirusega. Midagi ma pean ju valesti tegema!?

Ma ei ole hetkekski kahelnud Iljas või minu jaoks uues lähenemises (jookse aeglaselt, et saada kiiremaks, ehk aeroobne baas / zone 2 ennekõike ning puhkuse kummardamine).

Iljal on korralik kannatus ning ta hakkab vist lõpuks vaikselt mu üleliigse analüüsimisega ära harjuma. Paari lausega olin juba maha rahunenud.

Järgmisel õhtul oli plaanis taastav 12km. Panin jalga kõige kolakamad tossud, mis mul kodus olemas on (minu jaoks number suuremad pegasus 34). Seisavad teised juba kolmandat aastat. Ootavad, et mul jalg suuremaks kasvaks või midagi.

Esimesed kaks kilomeetrit - pulss laes ning jalgu lihtsalt ei jõua tõsta. Ilma naljata peaaegu nutan ja jooksen. Lõpuks jäin seisma ning otsustasin pisut kõndida. Arvan, et see on esmakordne minu puhul. Kõndisin paar kolmsada meetrit ning püüdsin välja mõelda, miks kurat need jalad täna nii rasked on.

Lõpuks meenus, et vanasti sai mitmel korral kehval päeval tossud nurka visatud. Ega enam hullemaks minna saa. Pikalt kapis kopitanud pegasused lendasidki suure kaarega sügavale pimedusse ning hakkasin vaikselt sokkides kodu poole vudima.

Kergliiklusteed on veel talvisest peenikesest killustikust puhastamata ning ega seal midagi nautida olnud. Märg ja miinuskraadide lähedane asfalt ei kergendanud asjaolusid. Aga kurat üle mitme mitme nädala ma LIIKUSIN! Igasugune raskustunne oli äkitselt kadunud.

Seda on väga kummaline kirjeldada, aga justkui terve keha sai jälle ühtse tervikuna töötada. Sellest hetkest kui mu pöid maad puudutas, teadis terve mu ülakeha, mis asendis ta peab järgmisel hetkel olema. Ja ma liikusin, oi kuidas ma liikusin. Surnud 5.20+ min/km tempost sai äkitselt väga elus 4.50 min/km tempo.


Lõpuks koju jõudes olin aga vägagi segaduses. Alla 5 min/km tempot ei ole ma taastaval jooksul (õues) juba mõnda aega näinud. Peangi nüüd ainult paljajalu jooksma hakkama?


Veel üks päev hiljem oli kavas mäetrenn (10x400m tempoga mäkke). Enne mägesid (loe. künkaid) tuli 3-4km soojaks joosta. Jalga pistsin vanad head Saucony Type A-d. Küllaltki kerged ja minimalistlikud jooksusussid.

Midagi klickis mul selle paljajalu jooksuga tehnikas niimoodi ära, et oma soojendusjooksu tuiskasin kiiremini kui eales varem. 4.30 min/km keskmise pulsiga ~133/134 lööki minutis.

Kui võrrelda 17.03 ja 19.03 kp. pulsse ja temposid, võiks peaaegu kohe Alaverile või Portile selgitusteks kõne tõmmata.

Tegu ei ole hea ja halva päevaga. Parema une või toitumisega. Tehnika...tehnika!!!

Poolteist aastat tagasi, enne Treeningpartneriga liitumist, panin pea iga päev trennis lihtsalt tuima. Jooksin küll arvestatava koguse kilomeetreid, aga spetsiifilisi treeninguid praktiliselt ei teinud. Ma ei viitsi väga usinalt tuhnida, aga julgen arvata, et enamik trenne jäi pulsivahemikku 135-155.

Ratturi kutsuvad selliseid tüüpe hellitavalt postiljonideks. Samamoodi laob postiljon oma ajalehe ja kirjakäru täis ning läheb iga päev ühe ja sama tempoga kohustuslikule veoringile.

Olin enam kui kindel, et kui hakkan usinalt lõike lõhkuma, tuleb ka kaua oodatud korralik arenguhüpe. Poolteist aastat tugevaid trenne on möödas, aga erilist edasiminekut ei paista kuskilt.
2016 sügisel jooksin SEB Maratonil isikliku rekordi ajaga 2.39. Seda suuresti treeningu pealt „10km hommikul tööle ja 10km õhtul tagasi koju.“


2016-2018 olen käinud eeskujulikult vähemalt kaks korda nädalas lõigutrennis. Jooksnud nii lühikesi kiireid asju, kui ka tohutul hulgal pisut aeglasemaid ja pikki lõike. Muudel päevadel olen teinud tõusva tempoga 10-20km otsi (temp. 4.30->4.00). Ei ole olnud haige, vigastatud jne.

Jah parandasin 2017 aastal pea kõikidel distantsidel oma isiklikke rekordeid (va. poolmaratoni distantsil), aga arengusammud on tegelikult imepisikesed.

Kui ma nüüd panen uue, intensiivse lähenemise, ühele võrrandipoolele ja näiteks maratoni tulemuse paranemise teisele poole, siis paneb ikka kõvasti kukalt kratsima. Kas need 3 minutit on tervet seda lõhkumist väärt?

Hiljuti küsis üks päris tasemel jooksja, et mida te lõhute ennast?! Ütles, et tee proovi ja mine jookse 135 pulsiga. Vaata, mis tempot suudad hoida.

Pulsivöö leidmiseks kulus omajagu aega, sest ma ei ole seda seadeldist enam kui aasta jagu kasutanud. Õnneks oli patareis veel veidikene mahla sees ning sain katsetusringi ära teha.
Wohaa, suutsin 135 pulsiga joosta maksimaalselt kiirusega 5.20 min/km kohta. Esimese hooga arvasin, et asi on kaua seisnud pulsivöös. See ei ole lihtsalt võimalik.

Peale jooksu katsetasin vööd puhkeoleku, kõik toimis. Järgmisel päeval tegin uue katsetus. Sama seis.
Mu üllatus oli suur, sest kõigest poolteist aastat tagasi, näitas mu kell selliseid numbreid:


Kui ma terve oma veebruari kuu trennid ükshaaval paberile panin, joonistus sealt välja umbes selline muster:

E: Lõigu
T: Pikk kross (14-22km - ~4.25 -> 4.00)
K: Lõigud
N: Pikk kross (14-22km - ~4.25 -> 4.00)
R: Lõigud
L: Liivamägi (2-3h tööd)
P: Pikk ots (25-35km - ~4.30 -> 3.50)

Et siis korralik hunnik enamasti intensiivset tööd.

Kogu selle loo point on järgmine. Poolteist aastat tagasi otsustasin postiljoni ametiga hüvasti jätta. Reaalsus on aga see, et vean endiselt kirju laiali, aga vähemalt kümme korda intensiivsemalt ja palka saan põhimõtteliselt sama palju.

Siin on üks hästi mõnus ja lihtne selgitav video, miks taastaval/rahulikul jooksul peab olema koht sinu treeningplaanis. (PS! Ärge sellele 180-bla bla bal + blaaa asjale tähelepanu pöörake.)



Ma reaalselt arvasin, et mida rohkem ma lõhun, seda tugevamaks ja kiiremaks ma saan. Tegelikkuses käivad asjad ikka pisut teistmoodi. Aeroobne võimekus on pikamaajooksu EMA. Ma lausa imestan, kuidas ma sellele alles nüüd tähelepanu oskan pöörata.

Kui see jube üleliigne lõhkumine üldse midagi näitab, siis vaid seda, et Vegan = epic recovery. :)

Olen nüüd viimased neli nädalat väga palju kilomeetreid madala pulsiga jooksnud. Eriti kiiremaks nende tempodega ei ole muutunud. Suudan 135 pulsiga enam-vähem seal  5.00 min/km juures tiksuda.

Seevastu olen märganud, et jooksuisu on tohutult kasvanud. Ahjaa, kiiremaid trenne lausa ootan (varem kartsin), sest see aeglane tiksumine ja pulsi pidev jälgimine on tegelikult täiga okse.

Loodan, et olen nüüd omadega lõpuks õigel teel.

Eile õhtul jäime lolli peaga pikemalt telekat vahtima. Kohe nii pikalt, et avastasime end poole öö pealt diivanilt magamas. Pikemate õhtute lubamine, tähendab olenemata nädalapäevast, lühikest ööund. Seda just nende kahe pisikese nunnu pärast, kes ei oska veel ülipikast ööunest lugu pidada.


Täpselt nii oligi. Veidi enne seitset on vähemalt üks võitleja sirge seljaga voodi ääres ning kamandab alumisele korrusele rivistusel. Okei, mulle tegelikult väga väga väääga meeldivad varased hommiku. Vahel võivad nad üpris raske olla, aga minu arust ei ole mitte midagi nõmedamat kui poole päeva tühipaljas maha magamine. Ow, ja loomulikult härmatis + madal hommikupäike.


Hommikusöögiks keerasin keresse terve kikerherne„omleti.“ Põhimõttelisel on tegu väga tervisliku, lihtsa ja imemaitsvea pizaa/omleti sarnase söögiga. Huvi korral leiad valmistamisõpetuse hästi mõnusast Jummel Juurikas blogist.

Hommik venis ja venis ning lõpuks tekkis olukord, kus pidin kohemaid jooksma minema, või siis trenniplaanid õhtusse lükkama. Otsustasin esimese variandi kasuks.

Hoolimata kergemast treeningnädalast, oli täna kavas veidikene tummisem trenn.

5km soojendusjooksu / 7x1km (~3.20 min/km) üle 400m (~4.30 min/km) / lõpetuseks paar kilomeetrit lõdvestusjooksu

Temperatuur näitas paari miinuskraadi, aga päikene lõõmas nii mis kole. Tuult oli pisut rohkem kui oleksin tahtnud.

Soojendusjooks oli paljulubav - kerge samm, mõnus enesetunne, ilus ilm. Esimene lõik sattus ebameeldivalt vastutuult lõhkumiseks.

Olen päris mitu nädalat pulsi järgi trenni teinud. Väga palju aeglaseid ja madala südametööga jookse, kus jooksutehnika on seeläbi tohutult palju lisa tähelepanu saanud. Kohe esimese lõigu ajal tajusin, kuidas kogu see panustatud tähelepanu on asja ette läinud. Tundsin, et hoolimata tugevast tuulest oman tempot ning kontrollin täielikult keha ja jalgu.

Kilomeetri pärast näitas kell täpsel 3.20 min/km. Rest 400 m kujunes mäkkejooksuks ning väga palju puhata ei saanud.



Teine lõik sisaldas Iru tõusu. Sellegagi sain ilusti hakkama. Samuti täpselt 3.20 min/km keskmist.

Kolmanda lõigu keskel aga tundsin äkitselt, et midagi on väga mäda. Olen seda tunnet jooksurajal vast 4-5 korda elus kogenud. Justkui energiapaagilt oleks kork eest ära lennanud. Mõne sekundiga on jalad rasked ning kütust poleks justkui grammivõrdki alles.

Vajutasin lõigu poole pealt kinni ning tegin pikema puhkusjooksu. Püüdsin veel neljandat lõiku pigistada aga 750m peal lihtsalt ei tahtnud enam. Sealt edasi keskendusin enese koju vedamisele. Isegi 4.30 min/km tempo tundus kohati ebanormaalselt raske.

Kolm kilomeetrit  koduni ning otsustasin veel korra proovida. Nö. kindluse mõttes, et tegu ei olnud lihtsalt nõrga peaga. Vajutasin, aga no ei. Vähem kui 500 meetrit ja tösssss.

Kokkuvõttes võib vist öelda, et olin muutunud liiga enesekindlaks ja läksin puusalt panema. Hea meeldetuletus enesele, et ka tugevamateks trennideks peaks ikka veidikene valmistuma. Hommikusöök oli küll väga maitsev, aga süsivesikute mõttes veidikene kesine. Lisaks oli trenni ja söögikorra vahele liiga pikk aeg.

Nüüd mõned tunnid hiljem ja pärast korralikku sööki, on selline tunne, et läheks õige saali ja teeks selle trenni ikka ilusti ära. Aga ei ei, läks nagu läks. Kokku sai joostud 18,7 km ning märtsile tõmbasin joone alla ~430km-ga.



Sõber ütles hästi: "Hea kui sellised asjad trennis juhtuvad."

Imelik värk selle ülestõusmispühaga. Alles kuskilt lugesin, et Eesti on võib-olla kõige vähem usklik riik maailmas. Siiski tähistavad pea kõik eestlased ülestõusmispüha ehk lihavõttepüha ehk lihavõtteid ehk paasapühasid, argikeeles ka munadepühi.

Tegu on kristluses liikuva pühaga, mis algab esimesel täiskuu pühapäeval pärast kevadist pööripäeva. Pühad mälestavad Jeesus Kristuse surnuist ülestõusmist pärast ristilöömist.

Ei muidugi, vaba päeva üle ei ole vist nagu põhjust viriseda, aga ikkagi kuidagi kummalisi tundeid tekitavad need „tähistame, aga ise ka nagu ei tea miks tähistame“ asjad.

Alles praegu loen wikipediast maausuliste kiigepühast ehk siis nö. vanade eestlaste munadepühast. Ilmselt on see tarkus kooli ajal munade värvimise, pehmete tibude ja pajuutude varju jäänud.

Ise tõusin täna nagu ikka enne seitset koos lastega ja tegin paar tundi tööasju. Laste tervis on juba palju parem ning elu hakkab vaikselt vanasse rööpasse liikuma.


Olen terve nädal ilusaid päikeselisi päevasid ainult läbi aknaklaasi imetleda saanud. Täna oli mul võimalus varakult õue minna. Kasutasin juhust ning tegin hoolimata veidikene kehvast enesetundest, aasta esimese tillukses rattaringi. Kui aus olla siis saja viiekümne riidekihi selga ajamine võttis vist kokkuvõttes rohkem aega kui rattasõit ise, aga totally worth it!

Juba lapsepõlvest saati märgib esimene rattasõit minu jaoks seda tõelist kevade saabumist. See oli äkki 6 sünnipäev, kui sain vanematelt kingituseks esimese nö. tõelise ratta (mitte enam nii titekas).

Kuna mu sünnipäev on detsembri alguses, pidin uue iluduse proovimist veel hea mitu kuud ootama. Mäletan väga hästi, et tollel korral oli esimene rattasõit ikka suuresti veel omajagu paksu lumega, aga päike paistis täpselt sama eredalt ja soojalt nagu tänasel päeval.


Nii, nüüd natukene asjast ka. Kohe peale 2017 aasta Tartu linnamaratoni, hakkasin kevadmaratoni plaane tegema. Esimene mõte oli koos hea sõbra ja klubikaaslase Janariga 22.04.2018 Zürichi maratonil vormi proovida. Kuna Janari 2017 jooksuaasta ei olnud vigastuste tõttu just kõige säravam, ei läinud ta kevadisest maratoni mõttest pooltki nii põlema kui mina. Nii see plaan tasapisi ka vaibus.

Teine hea sõber ja klubikaaslane, Aleksandr Kuleshov, kes tegi 2017 aastal seevastu elu hooaja, pakkus mingi hetk välja osaleda Helsinki kevadmaratonil (Helsinki Spring Marathon).

Soodsam osavõtt ja kohale minek ning üldse vähem asjatamist, planeerimist ja pinget.

Tegu on väga pisikese maratoniga. Õigem oleks öelda vist isegi külamaratoniga. Joostakse Vana-aasta maratonile või siis Südasuve maratonile sarnaselt neli kümne kilomeetrist ringi. Välismaratoni puhul on see minu arust ideaalne. Nii saan oma geelid ja joogid ilusti rajale ette saata (antud maratoni puhul siis stardi/finiši alasse valmis seada). Minu taseme juures ei ole see suurematel linnamaratonidel kahjuks võimalik. Jookide ja geelide rajale saatmine on eliitjooksjate privileeg.


Trass on sile, kõva kattega ning korraldaja sõnul väga kiire. Rada on ka nõuetekohaselt passistatud, nii et tulemus on igati arvestuskõlblik. Muide rajarekord on kõigest 2.38.

Vormi ja eeldatava tulemuse kohta ei oska ma praegu veel midagi öelda. Antud maraton ei ole olnud mingi suur ja pikaajaline eesmärk. Pigem tahaks lihtsalt kevadel täispikka distantsi proovida, et selle talvega ununenud 42 kilomeetrise meki jälle suhu saaks.

Trenni teen praegu kindla plaani alusel ning püüan veel järgmisest kahest-kolmest nädalast maksimumi välja pigistada, et siis väljamaal võimalikult tublit tulemust näidata.

Pühapäeva õhtul tuleb äsja viieseks saanud Estelle, üks lasteraamat pihus, minu juurde. Lööb lahti konkreetse lehekülje ja ütleb...issi vaata, mul on ka tuulerõuged nagu sellel poisil siin pildil.

Noogutan ja mõmisen oma tegemiste vahele silmanurgast ja mokaotsast, mhm on jah. Estelle tõstab särgi üles ja ajab mööda keha näpuga järge. Vaatan korraks ta paljast kõhtu ja mõtlen oma mõtteid edasi, kui äkitselt...wohaa!? Tüdruku muidu hele kõhuke oli pisikesi punaseid täpikesi üpriski tihedalt täis. Tuulerõuged, mis tuulerõuged.


Õhtul voodis mõtlesin veel endamisi, et endal oli lapsepõlves mõned roheliseks võõbatud punnid siin seal, ju läheb Estellega ka kergelt.

Järgmisel hommikul oli aga plika keha rohkem punane kui endistviisi valge. Ohjaa, ja ei ühtki sellist normaalselt pisikest punnikest. Kõik nagu põletusest tekkinud villid. Ikka korralikud pirakad pallikesed. Vaene laps!

Palaviku probleemi õnneks ei tekkinud. Korraks viskas 37.8, aga see möödus kiiresti.
Olen nüüd alates esmaspäevast lastega kodus olnud. Ajud on juba kolm korda põrandale voolanud ja vähemalt kaheksal korral lödiks tambitud. Okei okei, olen väga väga kannatlik. Võin ainult ette kujutada kui raske pisikesel tegelikult olla on.


Hästi ebameeldiv, kui tahaks vaesekest kuidagigi aidata, aga lihtsalt pole võimalik. Ootan huviga (loe hirmuga) kuna poisil punnid välja löövad. Eile oli temagi juba palavikus. Ville veel ei paista. Äkki läheb seekord õnneks.

Ja ja, ma tean jube hea kui nad korraga tuulerõuged ära põeksid, aga poiss on veel pisike. Estelle saab aru et kratsida ei tohi ja on haigete kohtadega väga ettevaatlik. Evan, oleks end juba ilmselt üle keha veriseks süganud.

Kolm ööd/päeva jutti olen neid siin nüüd põetanud. Mis sa teisipäeva öösel tegid? Ma sügasin enamik uneaega suuresti lapse selga. Uni ongi nii overrated, olgem ausad. :)

Trenni mõttes on käesolev nädal nö. taastav nädal. Nii et klapib mingis mõttes ideaalselt laste haigestumisega.

Eile jooksin laupäevasteks lõikudeks ettevalmistavad 2x(5x400m/400m). Lisaks siis warmup ja cooldown. Kokku 16+km. Unetu öö ja muude jamade pealt tuli päris ilusti.

Trennile saad pilgu peale visata endiselt  STRAVA või Garmini keskkonnas.

Õhtused jooksuringid on saanud hoopis uue tähenduse. Kui ma siit „süüügeleb, iu iu iu iu“ pesast tunnikesekski värske õhu kätte saan...huh, imeline! Tulen alati tagasi täis uut ja positiivset energiat.

Tegin väikese video möödunud nädalal toimunud Tallinna MV-st.

Video: https://www.youtube.com/watch?v=l4znl1jU2Co

Oma elu jooksul olen ma osa saanud täpselt kolmekümnest jõulupühast. Millegipärast on mälusoppidesse salvestunud neist vaid mõned üksikud. Kuna on jõulud, siis paneme jooksmise korraks kõrvale ning jutustan Teile hoopis ühe pisikese jõululoo.



Ma olen sündinud Tartus ning oma esimesed eluaastad möödusid suuresti Tammelinna linnaosas tihase tänaval. Aasta oli siis 1992 ja väikesest Indrekust oli äsja saanud kuue aastane poisiklutt.

Vähesed teavad, et mul oli lisaks nooremale vennale ka vanem vend. Õnnetu juhtumise tõttu, jõudis aga tema elutee selle aasta suvel lõpule. Sama sündmus sai ilmselt ka saatuslikuks minu vanemate suhetele, kes sama sügise alguseks eri teid otsustasid minna.

Õnneks või kahjuks ei mäleta ma nendest juhtumitest praktiliselt midagi. Öeldakse, et lapsed unustavad traagilised juhtumised enesekaitseks ära. Ju siis...

Peale suve veetis ema võimalikult palju ja tihti aega tööl. See oli tema viis mõtete hajutamiseks ning keerulise olukorraga toimetulemiseks. Mäletan, et olime väiksema vennaga pidevalt kahekesi ning saime seejuures suurepäraselt hakkama.

Minust vaid poolteist aastat noorem vennaraas Kristjan, oli sellel ajal minu ainsaks ja parimaks sõbraks. Väikese vanusevahe pärast olime me nagu sukk ja saabas. Tegime koos palju toredat ja loomulikult poistele kohaselt ka kuhjaga lollusi. Mõned päevad veetsime üksinda kodus, mõned lasteaias ja mõned naabermajas elava toreda hoidjast vanatädi juures.

Mäletan, et mul tekkis sellel ajal väga kiiresti selge arusaam, et pean kogu selle koduse majandamise enda õlule võtma. Tihti koristasime vennaga tubasid ning hoolitsesime muud moodi kodu eest, et emal natukenegi kergem oleks.

Varsti leidis sügiski oma otsa ning maha sadanud suure lumega hakkas vaikselt hinge pugema ka jõulutunne.Pärisin pidevalt emalt, et kuna me kuuse koju toome. Iga kord sain aga sama vastuse - "varsti." Nüüd täiskasvanuna saan muidugi aru, et vaevalt kellelgi sellel aastal mingisugustki jõulutunnet või isugi oli.

Mina aega ei jätnud jonni. Asi ei olnud üldsegi mitte kingitustes. Ma lihtsalt tahtsin, et kõik oleks jälle hästi. Ilmselt uskusin naiivselt, et jõulud ja jõulupuu teeb kõik heaks. Nii otsustasingi peale järjekordset "varsti" vastust ohjad enda kätte võtta.

Olin mitme aasta vältel hunnik sente kokku korjanud. Sellel ajal viisid lapsed pudeleid taara kokkuostu ning said seeläbi veidikene taskuraha. Enamik mudilasi kulutasid raha kohe nätsketele iirise kommidele, aga minule meeldis raha koguda. Pikalt kogutud värvilised mündid olid klaasist moosipurgis hoiul.


Panin ennast ja väikese viie aastase venna riidesse ning asusime läbi kerge tuisu paari kilomeetri kaugusel asuva Variku poe poole teele. Sente täis klaasist moosipurk kaenlas.

Variku poe juurde me jõudsime ning minu rõõmuks oli seal ka kuusemüüja olemas. Veidike kartlikult astusin vanema onu juurde ning küsisin kui palju kuusepuud ka maksavad? Ma ei mäleta kas ma kunagi varem olin ühtki ostu teinud, aga püüdsin kõlada ja näida nii teadlik ja täiskasvanu kui oskasin. Millegi pärast oli mul tohutu hirm, et oma väikese kasvu ja vanuse tõttu ei pruugi onu mulle midagi müüa.

"Kui pikka puud sul tarvis on?" küsis onu muiates. Kuramus, sellele ei olnud ma mõelnud. Vaatasin kahtleva pilguga ringi ning arutasin endamisi, et mida jurakam puu seda suuremat rõõmu ma emale valmistan. Näitasin näpuga peaaegu kõige suurema ja kohevama kuuse poole ning ütlesin enesekindlalt, et mul on 34 krooni. "Kas sellest piisab?" Müüa köhatas ja ütles, et saame vast kolmekümnega hakkama.

Onu pani aia ääres püsti seisva kuusepuu külili maha ning mina lugesin purgist pikalt münte, et täpset raha kokku saada. Kuuse eest makstud, käskisin vennal puu ladvast kinni võtta. Ise haarasin kuuse jalast ning asusime kodu poole teele. Mäletan, et tegime mitu peatust, sest puu oli suur ja raske. Lõpuks koju jõudes olime omadega täiesti läbi.


Oskasin selles vanuses juba saja piires puusalt liita ja lahutada, aga näed loogika ei olnud lood veel väga hästi. Nii nagu me üksteise järel nagu päkapikud kodupoole sammusime, väike vend ees ja mina taga. Samas järjekorras üritasime ka välisuksest koos kuusega sisse trügida.

Nagu ma juba ütlesin oli kuuse võra korralik ning kuskil poole kuuse peal jäime ukse auku korralikult kinni. Oksad kaardusid tagurpidi ja hoolimata venna tõmbamisest ja minu lükkamisest ei liikunud see jurakas enam sentimeetritki edasi. Pugesin kuuse alt tuppa ning sikutasime koos vennaga täiest jõust kuni puu lõpuks alla vandus ning tuppa lupsas.

Loomulikult oli terve esik ja koridor pisikesi oksakesi ja okkaid paksult täis. Mäletan, et enda arust koristasin hoolaga, aga ilmselt mitte piisavalt. Sest kui ema õhtul koju jõudis saime me esmalt "veidi" kuusese koridor eest pragada. Edasisi ema emotsioone ma kahjuks ei mäleta.



Järgmine pilt minu mälusopist on elutoas seisvast tohutu suurest kuusest, mille latv on vastu lage tugevalt alla poole kaardus. Sellest järgmine mälupilt - nüsitud ladvaga kuusepuu. :)

Arvan siiani, et sõna otseses mõttes  päästsin sellel õnnetul aastal jõulud.

Ma olen mingis mõttes väga tänulik nende mälestuste eest, sest need on mulle õpetanud oma enda pisikeste tundeid ja mõtteid igapäevaselt palju hoolikamalt märkama ja kuulama.

Kingitused teevad lastele küll palju rõõmu, aga uskuge mind kõige tähtsam on ikkagi armastus, mõistmine, kokkuhoidmine ja loomulikult jõulupuu.



Südamlikke jõulupühi! :)

Vana-aasta jooksu maratonile sai veidi uljalt registreeritud Tartu Sügisjooksu positiivse emotsiooni pealt. Kui rõõmupall oli veidi tühjemaks jooksnud, tabas mind väike reality strike. Kaks järjestikku tugevalt joostud maratoni olid vaimu tegelikult päris ära väsitanud. Juba SEBi järel oli tükk tegu, et Tartu sügisjooksuni peas välja vedada.



Tähtsate võistlustega on juba nii, et nende nimel elatakse, süüakse, hingatakse, magatakse mitu head kuud. Pikk fookuse hoidmine on aga mentaalselt tohutult kurnav. Alles võistluse läbi saades, võid viimasesse auku pingutatud vöö lõpuks lõdvaks lasta. See tunne on päris vabastav. Lausa nii mõnus, et tükk tegu on end jälle lõa otsa saada. Loomulikult ei teinud elu kergemaks ka oktoobri ja detsembri keskpaiga vahel jäävad mitu järjest pimedamat ja s**a suusailmaga päeva. Püüdsin end ikka enamvähem regulaarselt liigutada, aga mingi hetk käis kett ikka korralikult maha.

Samal ajal hea sõber ja klubikaaslane, Aleksandr Kuleshov, sai koerailmast vist ainult powerit juurde ja lammutas vastu talve tööd teha veel suurema hooga kui enne SEB maratoni. Muide, SEBil lõpetasime üksteise järel koos.



Nädalavahetustel pakkusin talle pikkadel otsadel seltsi. Tegime mõned väga korralikud liivamäe trennid ja 30+ km tõusvas tempos pikad otsad. Nädala sees tegi tüüp pea iga päev kaks trenni ja igal kolmapäeval lasi üksinda pimedas Lillepi pargis pikki lõike. Hull mees ja tööloom.



Minu ketti sellise lammutamise nägemine ei pingutanud. Hoopis vastupidi, tundsin järjest kasvavat ükskõiksust Vana-aasta jooksu suhtes.

Kuid siis juhtus midagi ootamatud. Vaid nädal enne võistlust sai Aleksandr ülekäigurajal autolt löögi ja tema võistlus, isiklik rekord maratonis ning suhteliselt kindel esikoht, jäi sellesse kurba hommikusse. Õnneks ei midagi hullu, aga piisav kolakas, et poiss alles kolm nädalat hiljem taas jooksmist katsetab. Väga, väga kurb!



Selle õnnetusega tõusin nüüd mina meie klubi kõige tugevamaks maratoni distantsil osalejaks ning üheks poodiumikandidaadiks. Minu mõnusa pühapäevase pika otsa plaan lagunes koost.

Maratoni eelsel nädalal tegin vaid 35km jagu rahulikke jookse. Igast rasvarohket rämpsu on pimedal ajal usinalt sisse söödud ning sellega on 3-4kg kehakaalu juurde tulnud. Jooksus annab see ikka tunda.

Laupäeva õhtul ei olnud söögiisu ja magama sain ka alles peale südaööd. Hommikul kella kuue ajal keerasin uniselt taldrikutäie kaerahelbe putru kerre ning olin kell kaheksa Rocca al Mares kohal.
Osalesime segatiimiga ka teatemaratoni võistlusel, seega pidin esimese ringi koos teatepulgaga ja veidi tempokamalt liduma. Läksin täiesti külmalt rajale ning jooksin kella vaatamata enesetunde järgi.



Esimese ringi keskmine tuli väga lihtsalt umbes 3.38-3.40 min/km. Teisele ringile minnes ei andnud tempos eriti järele. Peale teatepulga üleandmist käis muidugi peas see klõps ära, et tiimi mõttes on töö tehtud ning edasised kilomeetrid on vaid trenni eest. Võtsin plaaniks veel teine ring ka tugevamalt joosta ning kolmandal otsustada, mis saab.

Kolmandal ringil oli mott juba päris maas. Energiat ja jõudu oli mõnusalt, aga peas välkus suur küsimärk, et mida kuradit  ma siin keset off seasonit teen!? Valmistasin end tasapisi ette maha tulekuks ning ringi lõpus ütlesingi treenerile, et aitab küll tänaseks. Hüppasin veel korraks WC-st läbi. Päris huvitav kogemus, teised rühivad elu eest ja mina mõnulen rahulikult poti peal.

Käimlast välja astudes, alustasin siiski kõhklevalt neljandat ringi. Treeneri ütles, et oled kolmandal kohal ja et võiksid rahulikult lõpuni ikka ära tiksuda. Selle mõttega oli päris raske päri olla, sest peas olin tegelikult kindla katkestamise otsuse teinud.



Fine, s**ta ka, punnitan veel ühe ringi ära. Viimasele ringile oli juba väga lihtne minna. Kui ikka oled neli ära jooksnud, siis nõme oleks viimast tegemata jätta ja kindlast poodiumikohast loobuda.
Finishiring sai juba praktiliselt lõdvestusjooksu eest tehtud. Natuke lobisesin veel vanade jooksu tuttavatega Enerviti telgis.

Võistluse keskel praktiliselt ei joonud ja kokku sõin poolteist geeli. Energiast puudust ei tundnud, küll aga tegid muret jalad.

Rada oli kohati libe ning iga jala maha panek nõudis ekstra tähelepanu. Libeda teekatte puhul on samm tavapärisest erinev. Kui alateadlikult valmistud libedaks pinnaseks, siis ootamatu haakumise puhul saad päris hea laksu osaliseks. Üle lühikese distantsi ei ole see eriti probleemiks, aga 35 000+ sammu annab juba korralikult tunda. Sääred ei ole juba aastaid nii kotis olnud ning üks hamstring tahtis ka kolm päeva üle töötamisest rahu saada.


Kokkuvõttes olen päris rõõmus, et ikka lõpuni ära tulin. Siin kohal tänu võlgu treenerile. Chill-grilli pealt muuseas 2,47 maraton - täiesti ok. Kolmas koht nii maratonis ning samuti tiimiga segameeskondade arvestuses (Tubli töö Nele Ohmann, Kaisa Kukk, Priit Aus ja Mark Abner).


Samal õhtul toimus veel mõnusas Must Puudel kohvikus klubi jõulupidu. Nii palju toredaid, toetavaid ja "ELUS" inimesi. Super!

Sain ka klubi/treeneri poolt oma esimese official kiituse - "Lojaalne klubiliige." See tuli siis selle eest, et olen 2017 aastal esindanud klubi hunnikul EMV distantsidel. Talvised EMV 1500m, 3000m, EMV pikk kross, EMV 5000m,  1000m, 3000m takistusj., poolmaraton, maraton ja hunnik teisi karikavõistlusi ja muud sellist.


Päris tihti mõnitan siin paari klubikaaslast üleliigse võistlemise eest. Arvan, et kui keegi korraldaks kuskil Eesti-Läti piiri ääres ümber maja jooksuvõistluse, siis oleksid nemad ka kindlasti kohal. Aga näed tuleb välja, et ise olen samasugune narkomaan.


Tunnustus on oluline. Loomulikult loodan, et uuel hooajal astun sammu lihtsast osalemisest edasi :) ning teen pisut suuremaid tegusid.

Tartu Linnamaratoni neljanda koha eest sain kingituseks sportlandi kinkekaardi. Kinkekaartidega on selline huvitav lugu, et neid on kergem kulutada asjadele, mida tavaliselt endale nii lihtsalt ei ostaks.



Kinkekaardi tähtajaks oli 07.12.2017. Seega olen oktoobrist detsembrini aegajalt erinevates Sportlandi poodides ringi vaadanud. Disaini poolest on ikka ja jälle kõige kallimad brändid silma jäänud, aga olgem ausad, kohati tundub päris absurdne kulutada näiteks lihtsalt ilusale jooksuvestile ~150€.

Anyway, eile oli viimane päev oma võidetud kinkekaarti realiseerida. Marssisingi peale tööpäeva Ülemiste keskuse Sportlandi. Kinkekaardi kasutamise tegi veidikene keerulisemaks kaks pisikest nüanssi. Tuleb arvestada ainult toodete täishinnaga ning kinkekaardile juurde ei ole võimalik maksta.


Jõlkusin esimese hooga NIKEi osakonnas ringi. Sealt ei tekitanud sellel korral midagi erilisi emotsioone. Edasi tuhlasin veidikene ADIDASE asjades. Viskasin korra pilgu ka jalatsitele ning lõpuks juba mõtlesin, et ostan parem lastele midagi.




Siis hakkasin aga mõtlema, et tegelikult isegi oleks ühte soojema poolset jooksujakk tarvis. Kilekaid on mul 100 erinevat värvi ja moodi, aga sellist soojemat riidest talvejakki on vaid üks ning see hakkab vaikselt oma aega ära elama. Lõpuks küsisingi teenindajatelt nõu. Tore tütarlaps juhatas mind suusatamisega seotud asjade osakonda ning sealt leidsin paar North Bendi jakki.

North Bendi brändi tooted on Sportlandis päris tihti ja SUURELT alla hinnatud. Ma olen varemgi allahindlustega ühed North Bendi rattapüksid, käte ja jalgade soojendajad ostnud ning asjadega väga rahule jäänud.




Mingil põhjusel otsustas Sportland minu kinkekaardi puhul erandi teha ning sain North Bendi tooteid siiski soodushinnaga soetada. Lahkusin lõpuks poest täis komplektiga. Soojad püksid, pikkade käistega soe jakk, pikkade käistega pluus, soe vest ning kindad.

North Bendi disain on tagasihoidlik aga samas pisikeste detailidega vürtsitatud. Mõnusad vintage detailid ja moderne look tõeliselt hästi kokku sobitatud.

Riided ise on väga korraliku kvaliteediga. Nii jakk kui püksid on huvitavalt kahe kihilised. Pealmine kiht kaitseb vee eest ning toimib kui tuuletõke. Sisemine osa hoiab keha mõnusalt soojas. Välises kihis on seljal, rinnal ning põlve õndlates nö. "õhutus avad", mis ei lase kehal higistama hakata.


Kui ma eile õhtul lõpuks koju jõudsin, sadas õues tugevalt vihma ja lörtsi ning ulgus ligi 20km/h tuul. Olin päevast päris väsinud, ning lastega mängimine või niisama soojas kodus mõnulemine tundus kuradima hea mõttena. Õnneks andsid uued riided motivatsiooni juurde ning ajasin endale ikka lõpuks kargu alla. Ilm oli tõesti nagu spetsiaalselt uute asjade testimiseks tellitud. Külm, märg, libe ja ulmelise tuulega.



Jooksin mõnusalt 4.25 min/km tempoga 20 kilomeetrise ringi. Libeduse tõttu läks igasse sammu pandud energiast vähemalt 40-60% kaotsi ja tuul tekitas kohati tunde, et jooksen vastu seina.

Üllatavalt ei hakanud terve jooksu ajal mul kordagi palav, ega külm. Kui ma nüüd eilsele jooksule tagasi mõtlen, siis oleksin justkui mingis mõnusas soojas mullis jooksnud. Vihm, lörts, lõikav tuul, miinus kraadid ei tekitanud mingit ebamugavust. Üle pika aja tundsin, et olen lõpuks endale sobiva sügis/talv jooksuvarustuse leidnud. Ühesõnaga, hästi suur positiivne üllatus.

Kirjutasin selle postituse puhtalt selle pärast, et minu arust on tegu täielikult alahinnatud brändiga. Kokkuvõttes oli minu Tartu Linnamaratoni auhinnapakis täis komplekt korralikke sügis/talv jooksuriideid. Not bad, not bad at all.

Allahindlus veel kestab, nii et mingi muretsege endale paar tõeliselt korralikku asja väga hea hinnaga.