Aia taha läinud lõigutrenn

Eile õhtul jäime lolli peaga pikemalt telekat vahtima. Kohe nii pikalt, et avastasime end poole öö pealt diivanilt magamas. Pikemate õhtute lubamine, tähendab olenemata nädalapäevast, lühikest ööund. Seda just nende kahe pisikese nunnu pärast, kes ei oska veel ülipikast ööunest lugu pidada.

Täpselt nii oligi. Veidi enne seitset on vähemalt üks võitleja sirge seljaga voodi ääres ning kamandab alumisele korrusele rivistusel. Okei, mulle tegelikult väga väga väääga meeldivad varased hommiku. Vahel võivad nad üpris raske olla, aga minu arust ei ole mitte midagi nõmedamat kui poole päeva tühipaljas maha magamine. Ow, ja loomulikult härmatis + madal hommikupäike.

Hommikusöögiks keerasin keresse terve kikerherne„omleti.“ Põhimõttelisel on tegu väga tervisliku, lihtsa ja imemaitsvea pizaa/omleti sarnase söögiga. Huvi korral leiad valmistamisõpetuse hästi mõnusast Jummel Juurikas blogist.

Hommik venis ja venis ning lõpuks tekkis olukord, kus pidin kohemaid jooksma minema, või siis trenniplaanid õhtusse lükkama. Otsustasin esimese variandi kasuks.

Hoolimata kergemast treeningnädalast, oli täna kavas veidikene tummisem trenn.

5km soojendusjooksu / 7x1km (~3.20 min/km) üle 400m (~4.30 min/km) / lõpetuseks paar kilomeetrit lõdvestusjooksu

Temperatuur näitas paari miinuskraadi, aga päikene lõõmas nii mis kole. Tuult oli pisut rohkem kui oleksin tahtnud.

Soojendusjooks oli paljulubav - kerge samm, mõnus enesetunne, ilus ilm. Esimene lõik sattus ebameeldivalt vastutuult lõhkumiseks.

Olen päris mitu nädalat pulsi järgi trenni teinud. Väga palju aeglaseid ja madala südametööga jookse, kus jooksutehnika on seeläbi tohutult palju lisa tähelepanu saanud. Kohe esimese lõigu ajal tajusin, kuidas kogu see panustatud tähelepanu on asja ette läinud. Tundsin, et hoolimata tugevast tuulest oman tempot ning kontrollin täielikult keha ja jalgu.

Kilomeetri pärast näitas kell täpsel 3.20 min/km. Rest 400 m kujunes mäkkejooksuks ning väga palju puhata ei saanud.

Teine lõik sisaldas Iru tõusu. Sellegagi sain ilusti hakkama. Samuti täpselt 3.20 min/km keskmist.

Kolmanda lõigu keskel aga tundsin äkitselt, et midagi on väga mäda. Olen seda tunnet jooksurajal vast 4-5 korda elus kogenud. Justkui energiapaagilt oleks kork eest ära lennanud. Mõne sekundiga on jalad rasked ning kütust poleks justkui grammivõrdki alles.

Vajutasin lõigu poole pealt kinni ning tegin pikema puhkusjooksu. Püüdsin veel neljandat lõiku pigistada aga 750m peal lihtsalt ei tahtnud enam. Sealt edasi keskendusin enese koju vedamisele. Isegi 4.30 min/km tempo tundus kohati ebanormaalselt raske.

Kolm kilomeetrit  koduni ning otsustasin veel korra proovida. Nö. kindluse mõttes, et tegu ei olnud lihtsalt nõrga peaga. Vajutasin, aga no ei. Vähem kui 500 meetrit ja tösssss.

Kokkuvõttes võib vist öelda, et olin muutunud liiga enesekindlaks ja läksin puusalt panema. Hea meeldetuletus enesele, et ka tugevamateks trennideks peaks ikka veidikene valmistuma. Hommikusöök oli küll väga maitsev, aga süsivesikute mõttes veidikene kesine. Lisaks oli trenni ja söögikorra vahele liiga pikk aeg.

Nüüd mõned tunnid hiljem ja pärast korralikku sööki, on selline tunne, et läheks õige saali ja teeks selle trenni ikka ilusti ära. Aga ei ei, läks nagu läks. Kokku sai joostud 18,7 km ning märtsile tõmbasin joone alla ~430km-ga.

Sõber ütles hästi: "Hea kui sellised asjad trennis juhtuvad."

Jooksen aprilli lõpus maratoni

Imelik värk selle ülestõusmispühaga. Alles kuskilt lugesin, et Eesti on võib-olla kõige vähem usklik riik maailmas. Siiski tähistavad pea kõik eestlased ülestõusmispüha ehk lihavõttepüha ehk lihavõtteid ehk paasapühasid, argikeeles ka munadepühi.

Tegu on kristluses liikuva pühaga, mis algab esimesel täiskuu pühapäeval pärast kevadist pööripäeva. Pühad mälestavad Jeesus Kristuse surnuist ülestõusmist pärast ristilöömist.

Ei muidugi, vaba päeva üle ei ole vist nagu põhjust viriseda, aga ikkagi kuidagi kummalisi tundeid tekitavad need „tähistame, aga ise ka nagu ei tea miks tähistame“ asjad.

Alles praegu loen wikipediast maausuliste kiigepühast ehk siis nö. vanade eestlaste munadepühast. Ilmselt on see tarkus kooli ajal munade värvimise, pehmete tibude ja pajuutude varju jäänud.

Ise tõusin täna nagu ikka enne seitset koos lastega ja tegin paar tundi tööasju. Laste tervis on juba palju parem ning elu hakkab vaikselt vanasse rööpasse liikuma.

15.07.2015 / Estelle ja Evan

Olen terve nädal ilusaid päikeselisi päevasid ainult läbi aknaklaasi imetleda saanud. Täna oli mul võimalus varakult õue minna. Kasutasin juhust ning tegin hoolimata veidikene kehvast enesetundest, aasta esimese tillukses rattaringi. Kui aus olla siis saja viiekümne riidekihi selga ajamine võttis vist kokkuvõttes rohkem aega kui rattasõit ise, aga totally worth it!

Juba lapsepõlvest saati märgib esimene rattasõit minu jaoks seda tõelist kevade saabumist. See oli äkki 6 sünnipäev, kui sain vanematelt kingituseks esimese nö. tõelise ratta (mitte enam nii titekas).

Kuna mu sünnipäev on detsembri alguses, pidin uue iluduse proovimist veel hea mitu kuud ootama. Mäletan väga hästi, et tollel korral oli esimene rattasõit ikka suuresti veel omajagu paksu lumega, aga päike paistis täpselt sama eredalt ja soojalt nagu tänasel päeval.

SEB Tallinna Maraton 2017 / ~40 km / koos Aleksandr Kuleshov-ga

Nii, nüüd natukene asjast ka. Kohe peale 2017 aasta Tartu linnamaratoni, hakkasin kevadmaratoni plaane tegema. Esimene mõte oli koos hea sõbra ja klubikaaslase Janariga 22.04.2018 Zürichi maratonil vormi proovida. Kuna Janari 2017 jooksuaasta ei olnud vigastuste tõttu just kõige säravam, ei läinud ta kevadisest maratoni mõttest pooltki nii põlema kui mina. Nii see plaan tasapisi ka vaibus.

Teine hea sõber ja klubikaaslane, Aleksandr Kuleshov, kes tegi 2017 aastal seevastu elu hooaja, pakkus mingi hetk välja osaleda Helsinki kevadmaratonil (Helsinki Spring Marathon).

Soodsam osavõtt ja kohale minek ning üldse vähem asjatamist, planeerimist ja pinget.

Tegu on väga pisikese maratoniga. Õigem oleks öelda vist isegi külamaratoniga. Joostakse Vana-aasta maratonile või siis Südasuve maratonile sarnaselt neli kümne kilomeetrist ringi. Välismaratoni puhul on see minu arust ideaalne. Nii saan oma geelid ja joogid ilusti rajale ette saata (antud maratoni puhul siis stardi/finiši alasse valmis seada). Minu taseme juures ei ole see suurematel linnamaratonidel kahjuks võimalik. Jookide ja geelide rajale saatmine on eliitjooksjate privileeg.

Võidupüha maraton 2017 / koos Mario Mustassaar-ga

Trass on sile, kõva kattega ning korraldaja sõnul väga kiire. Rada on ka nõuetekohaselt passistatud, nii et tulemus on igati arvestuskõlblik. Muide rajarekord on kõigest 2.38.

Vormi ja eeldatava tulemuse kohta ei oska ma praegu veel midagi öelda. Antud maraton ei ole olnud mingi suur ja pikaajaline eesmärk. Pigem tahaks lihtsalt kevadel täispikka distantsi proovida, et selle talvega ununenud 42 kilomeetrise meki jälle suhu saaks.

Trenni teen praegu kindla plaani alusel ning püüan veel järgmisest kahest-kolmest nädalast maksimumi välja pigistada, et siis väljamaal võimalikult tublit tulemust näidata.

Tuulerõuged

Pühapäeva õhtul tuleb äsja viieseks saanud Estelle, üks lasteraamat pihus, minu juurde. Lööb lahti konkreetse lehekülje ja ütleb...issi vaata, mul on ka tuulerõuged nagu sellel poisil siin pildil.

Noogutan ja mõmisen oma tegemiste vahele silmanurgast ja mokaotsast, mhm on jah. Estelle tõstab särgi üles ja ajab mööda keha näpuga järge. Vaatan korraks ta paljast kõhtu ja mõtlen oma mõtteid edasi, kui äkitselt...wohaa!? Tüdruku muidu hele kõhuke oli pisikesi punaseid täpikesi üpriski tihedalt täis. Tuulerõuged, mis tuulerõuged.

Õhtul voodis mõtlesin veel endamisi, et endal oli lapsepõlves mõned roheliseks võõbatud punnid siin seal, ju läheb Estellega ka kergelt.

Järgmisel hommikul oli aga plika keha rohkem punane kui endistviisi valge. Ohjaa, ja ei ühtki sellist normaalselt pisikest punnikest. Kõik nagu põletusest tekkinud villid. Ikka korralikud pirakad pallikesed. Vaene laps!

Palaviku probleemi õnneks ei tekkinud. Korraks viskas 37.8, aga see möödus kiiresti.
Olen nüüd alates esmaspäevast lastega kodus olnud. Ajud on juba kolm korda põrandale voolanud ja vähemalt kaheksal korral lödiks tambitud. Okei okei, olen väga väga kannatlik. Võin ainult ette kujutada kui raske pisikesel tegelikult olla on.

Hästi ebameeldiv, kui tahaks vaesekest kuidagigi aidata, aga lihtsalt pole võimalik. Ootan huviga (loe hirmuga) kuna poisil punnid välja löövad. Eile oli temagi juba palavikus. Ville veel ei paista. Äkki läheb seekord õnneks.

Ja ja, ma tean jube hea kui nad korraga tuulerõuged ära põeksid, aga poiss on veel pisike. Estelle saab aru et kratsida ei tohi ja on haigete kohtadega väga ettevaatlik. Evan, oleks end juba ilmselt üle keha veriseks süganud.

Kolm ööd/päeva jutti olen neid siin nüüd põetanud. Mis sa teisipäeva öösel tegid? Ma sügasin enamik uneaega suuresti lapse selga. Uni ongi nii overrated, olgem ausad. :)

Trenni mõttes on käesolev nädal nö. taastav nädal. Nii et klapib mingis mõttes ideaalselt laste haigestumisega.

Eile jooksin laupäevasteks lõikudeks ettevalmistavad 2x(5x400m/400m). Lisaks siis warmup ja cooldown. Kokku 16+km. Unetu öö ja muude jamade pealt tuli päris ilusti.

Trennile saad pilgu peale visata endiselt  STRAVA või Garmini keskkonnas.

Õhtused jooksuringid on saanud hoopis uue tähenduse. Kui ma siit „süüügeleb, iu iu iu iu“ pesast tunnikesekski värske õhu kätte saan...huh, imeline! Tulen alati tagasi täis uut ja positiivset energiat.

Tallinna MV - video

Tegin väikese video möödunud nädalal toimunud Tallinna MV-st.

Video: https://www.youtube.com/watch?v=l4znl1jU2Co