Paljud ütlevad, et väiksemate numbrite lõputu tagaajamine ja enda keha kurnamine, on laus lollus. Mingis mõttes ma nõustun ja samas ei nõustu ka.
Ma armastan jooksmist! See on minu meditatsioon ja teraapia. Tegevus, millega kogu keeruline maailm paika loksub ning iga probleem lahenduse leiab. Ei ole vahet kas ma teen seda tempoga 5 min/km või 4 min/km, piisab sellest kui saan värske õhu kätte ja lihtsalt jooksen.
Juhuslikult ei ole ma jooksmises üldse paha, hoopis vastupidi, see tuleb mul päris hästi välja. Kui sa tunned, et oled milleski hea ja sul on võimalus end teistega võrrelda, siis paratamatult on raske pidurit tõmmata ning puhta naudingu juurde jäära. Võib-olla on asi selles, et olen veel küllaltki noor ja tunnen, et arenemisruumi on veel küllaga. Puhas teadmatuski ärgitab ka tagant, kui kaugele üldse olen võimeline arenema?!
Esimesed võistlused toimusid juba mai teises pooles. Juuni kuus võistlesin juba pea igal nädalavahetusel. Tean, et lugejate hulgas on inimesi, kes võistlevad kaks korda rohkem, aga deem...Kuskil juuni keskel, vahetult enne Võidupüha maratoni (mille ma raske enesetunde tõttu katkestasin), tekkis mul mingi kummaline blokk.
Terve juuni kuu valmistud võistluseks, võistled, puhkad võistlusest, valmistud võistluseks, võistled...
Comon’ laske mul lihtsalt joosta!
Lõpuks saabuski päästev juuli – mitte ühtegi võistlus! Jooksen tööle ja töölt koju. Kui tahan siis tugevalt, kui tahan siis pikema ringiga. Miski, ega keegi ei sunni mind mingisse tobedasse raami. „Pead rahulikult võtma, võistlus on tulemas!“ Tss..
Nagu kiuste jooksis juuli esimesel nädalal FB.-s reklaam „registreerumine Südasuve maratonile soodus hinnaga.“ Esimese hooga vaatasin sellest bännerist tuimalt mööda, aga närukael jäi ikka kuidagi kahe kõrva vahele kumisema.
Lõpuks otsustasingi end kirja panna ja selle võistluse tavalise treeningnädala pealt kaasa teha. Ei mingit ekstra tähelepanu ega puhkamist.
Plaan oli väga lihtne. Kui on hea enesetunne ja minek, teen tugevalt. Kui on kehv, tuleb korralik pikk jooks. Ühesõnaga (st. kahe sõnaga) – no pressure!
Stardis läksingi kohe kerge, kiire, madala sammuga minema. Enesetunne super hea. Garmini enesetunde indikaator, mis minu puhul päris õigesti funksib, näitas „+3“. See tähendab, et pole just super päev, aga virisemiseks ei ole samuti põhjust. Hingamine rahulik, tempo üllataval lihtne ja hea.
Poole maa vaheaeg tuli 1.18/1.19. See oli minu jaoks tühja koha pealt päris korralik algus. Kuna hea enesetunne püsis, lasin samas vaimus edasi. Vaikselt juba rõõmustasin, et tänane jooks tuleb korralik.
Aga just siis hakkas päike pilvede vahelt välja ronima ja ai kus see lajatas. Otsisin niipalju kui võimalik puudelt varju. Eelviimasel ringil lasin tempo juba teadlikult madalamaks. Viimasele ringile minnes lootsin puhtal emotsioonile.
Viimase joogipunkti võtsin kõndides ja kallasin endale kuue topsi jagu vett sisse. Vedeliku puudus oli suur. Lõpuks võtsin end kokku ja venisin kuidagi finišini. Seal kulistasin ka lõputult vedelikku sisse. Vesi ei ole veel kunagi varem nii hästi maitsenud.
Ikka nii kohutav on see tunne, kui keha palub lõpetada, aga peaga sunnid kurnatut ikkagi tööd tegema.
Kõik ütlevad, et võit on võit, aga eks iga jooksja teab, et tõeline võit on see kui oled teinud hästi, mänginud targalt, andnud endast maksimumi. St. omanud kontrolli võistluse ja enda üle.
Kuna minul teises pooles kontroll kadus, jäi sellele võidule väikene mõru maik juurde.
Ahjaa, kiidusõnad võistluse korraldusele. Ööjooksu tiim on ikka kõrgel tasemel!
Naljakas seik autasustamiselt. Rakvere LK. „Kes sööb see jõuab!“ / minu „GO Vegan“ särk.
Sponsor ja auhind ei matchinud just väga hästi minu vaadetega. Loodan, et korraldajad end selle pärast pahasti ei tundnud. Nemad tegid ju oma tööd hästi ja leidsin võistlusele tugeva. Igale lihasööjale oleks auhind väga ok olnud.
Minu arust väga hea vastuoluline juhtum näitamaks, et aegunud „sport ja liha“ ei pea alati käsikäes käima.
Oki, järgmine start Ööjooksul. Seniks mõnusat jooksu nautimist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar