laupäev, juuli 30, 2016

Motivatsioon ja järjepidevus

Motivatsioon ja järjepidevus ning selle leidmine ja hoidmine, on minu jaoks üks päris raske teema. Mind on uue ja huvitavaga väga kerge konksu otsa saada, aga nii kui esimesed raskused sisse sōidavad, kipub entusiasm kiiresti ära vajuma nagu kehva vundamendiga maja.

Ühelgi majal, mille esimesed kivid on rutakalt ja läbi mōtlemata üksteise otsa laotud, ei ole pikka eluiga.

Maratoni võistlust on raske hästi joosta, kui pōhi on hooaja eel korralikult ladumata. 

Hea äriidee jääb enamasti ilma tugeva plaanita lihtsalt heaks ideeks.

Varakult laste kasvatamises tehtud vigu on tulevikus väga raske või isegi vōimatu parandada.

29 eluaasta jooksul olen ma oma püsimatuse, impulsiivsuse, mugavuse ja muude nōrkade külgedega tasapisi elama ōppinud.

Öeldakse, et probleemi teadvustamine ja tunnistamine on juba pool vōitu. Tegelikult korduvad teatud mõtte-, käitumis- ja tegevusmustrid üha uuesti ja uuesti. Kui sa oskad neid juba eos ette näha, omad justkui mängu salakoode ja see annab sulle paljudes olukordades võimaluse neid vältida.



Jah, ma absoluutselt naudin jooksmist, aga teatud juhtudel vōin ma ka selle meelistegevuse külma kōhuga üle lasta.

Peale rasket nädalat tunneb igaüks, et on puhkuse ja mōnusa olemise välja teeninud. Pikem hommikuuni, aeglane ennelōuna ja nii see päevake vaikselt mööda lähebki.

Mina sätin end nädalavahetustel jooksurajale täiesti teadlikult nii vara kui vähegi vōimalik, sest ma tean, et kui ma kord venima hakkan, siis piiri on sellele väga raske panna. 

Tööpäevadel väldin autot nii kuidas oskan. Ka kōige raskema ja lühema öö järel, panen hommikul ennast vihkavalt tossud jalga ning asun linna poole teele. 

Vahel teeb ratta olemasolu elu veidikene ilusamaks, aga ka see on minu jaoks pigem kergema tee valimine ehk viilimine.

Kōige suuremaks probleemiks on osutunud ōhtune koju jooksmine. See peaks olema siis nö. kvaliteettreening. Paratamatult loobib psüühiline väsimus tihti kaikaid kodaratesse ning tekitab petliku tunde, et ka keha on kurnatud. 



Nii kipun päris tihti ōhtuse tugeva trenni poolkōvalt ära tegema. Keskmine tempo tuleb küll enam-vähem ok, aga mugavustsooni piirid jäävad ületamata. Tulemuseks on lihtsalt üldise väsimuse tekitamine ning vähene kasutegur. Tiksud päevast päeva ühes ja samas tsoonis nagu rattaga postiljon, kes mingi füüsilise eesmärgita kirju laiali veab.

Selle jamaga olen pikalt üritanud tegeleda ning ainukeseks enam-vähem toimivaks lahenduseks olen leidnud enese nö. vette viskamise.

Ükskōik kui närult ma end ka ei tunneks, vähemalt proovin plaanituga algust teha. 
Kui ei jōua tervet, tee vähemalt pool, aga tee korralikult.

Siin kohal pean veel ütlema, et palju aitab kaasa ka läbi päeva kestev ettevalmistus korraliku söögi ja vedeliku tarbimise näol. Lohakusega vōid juba keset tööpäeva ōhtusele tugevale harjutamisele kriipsu peale tōmmata.



Blogi pidamine käib mul ka päris ōnnetut rada. On perioodid kui tunnen, et tahan ja oskan ja jōuan. Aga üldiselt otsin ja ootan mingit ideaalset momenti.

Tegelikus on aga see, et alati on midagi tähtsamat teha ja nii see kirjutamine muudkui nihkub päevast päeva edasi. 

Sellega on mul ka nüüd üks kuri plaan, mida ma kōva häälega välja ei taha öelda, aga loodetavasti on varsti tulemust näha.

Kokkuvōttes tuleb igas valdkonnas oma nōrkasid külgi selgelt teadvustada ning need väikeste nippidega tugevuseks pöörata. Lōpetada ideaalsete momentide ootamine ning lihtsalt tegutseda. 

Olen hakanud just seda viimast lauset endale vahet pidamata korrutada. 



See tunne kui oled millegi enda jaoks olulisega hakkama saanud on lihtsalt nii mōnus. Olgu selleks siis plaanitud treening, blogi postitus vōi nii väike asi kui nädalaid koristamata töölaua korda seadmine. Kuklas kratsiva plaani vōi soovi pidev edasilükkamine, on seevastu minu arust üks kohutavamaid asju.

Kell on 1.39 öösel ja ma kirjutasin terve postituse oma telefonis, selle asemel et loota ōigele hetkele homses päevas.

reede, juuli 29, 2016

Südasuve maraton

Kummaline lugu selle jooksmisega. Teed terve pika talve trenni, et kevadel/suvel  heas vormis olla ning võistlustel head minekut näidata. Kui aga lõpuks need kaua oodatud jõuproovid käes on, siis avastad end mõtetelt, et tahaks lihtsalt joosta ja joosta ja joosta.

Paljud ütlevad, et väiksemate numbrite lõputu tagaajamine ja enda keha kurnamine, on laus lollus. Mingis mõttes ma nõustun ja samas ei nõustu ka.

Ma armastan jooksmist! See on minu meditatsioon ja teraapia. Tegevus, millega kogu keeruline maailm paika loksub ning iga probleem lahenduse leiab.  Ei ole vahet kas ma teen seda tempoga  5 min/km või 4 min/km, piisab sellest kui saan värske õhu kätte ja lihtsalt jooksen.

Juhuslikult ei ole ma jooksmises üldse paha, hoopis vastupidi, see tuleb mul päris hästi välja. Kui sa tunned, et oled milleski hea ja sul on võimalus end teistega võrrelda, siis paratamatult on raske pidurit tõmmata ning puhta naudingu juurde jäära. Võib-olla on asi selles, et olen veel küllaltki noor ja tunnen, et arenemisruumi on veel küllaga. Puhas teadmatuski ärgitab ka tagant, kui kaugele üldse olen võimeline arenema?!

Esimesed võistlused toimusid juba mai teises pooles. Juuni kuus võistlesin juba pea igal nädalavahetusel. Tean, et lugejate hulgas on inimesi, kes võistlevad kaks korda rohkem, aga deem...
Kuskil juuni keskel, vahetult enne Võidupüha maratoni (mille ma raske enesetunde tõttu katkestasin), tekkis mul mingi kummaline blokk.

Terve juuni kuu valmistud võistluseks, võistled, puhkad võistlusest, valmistud võistluseks, võistled...
Comon’ laske mul lihtsalt joosta!

Lõpuks saabuski päästev juuli – mitte ühtegi võistlus! Jooksen tööle ja töölt koju. Kui tahan siis tugevalt, kui tahan siis pikema ringiga. Miski, ega keegi ei sunni mind mingisse tobedasse raami. „Pead rahulikult võtma, võistlus on tulemas!“ Tss..

Nagu kiuste jooksis juuli esimesel nädalal FB.-s reklaam „registreerumine Südasuve maratonile soodus hinnaga.“ Esimese hooga vaatasin sellest bännerist tuimalt mööda, aga närukael jäi ikka kuidagi kahe kõrva vahele kumisema.

Lõpuks otsustasingi end kirja panna ja selle võistluse tavalise treeningnädala pealt kaasa teha. Ei mingit ekstra tähelepanu ega puhkamist.

Plaan oli väga lihtne. Kui on hea enesetunne ja minek, teen tugevalt. Kui on kehv, tuleb korralik pikk jooks. Ühesõnaga (st. kahe sõnaga) – no pressure!

Stardis läksingi kohe kerge, kiire, madala sammuga minema. Enesetunne super hea. Garmini enesetunde indikaator, mis minu puhul päris õigesti funksib, näitas „+3“. See tähendab, et pole just super päev, aga virisemiseks ei ole samuti põhjust. Hingamine rahulik, tempo üllataval lihtne ja hea.

Poole maa vaheaeg tuli 1.18/1.19. See oli minu jaoks tühja koha pealt päris korralik algus. Kuna hea enesetunne püsis, lasin samas vaimus edasi. Vaikselt juba rõõmustasin, et tänane jooks tuleb korralik.


Aga just siis hakkas päike pilvede vahelt välja ronima ja ai kus see lajatas. Otsisin niipalju kui võimalik puudelt varju. Eelviimasel ringil lasin tempo juba teadlikult madalamaks. Viimasele ringile minnes lootsin puhtal emotsioonile.

Viimase joogipunkti võtsin kõndides ja kallasin endale kuue topsi jagu vett sisse. Vedeliku puudus oli suur. Lõpuks võtsin end kokku ja venisin kuidagi finišini. Seal kulistasin ka lõputult vedelikku sisse. Vesi ei ole veel kunagi varem nii hästi maitsenud.


Ikka nii kohutav on see tunne, kui keha palub lõpetada, aga peaga sunnid kurnatut ikkagi tööd tegema.

Kõik ütlevad, et võit on võit, aga eks iga jooksja teab, et tõeline võit on see kui oled teinud hästi, mänginud targalt, andnud endast maksimumi. St. omanud kontrolli võistluse ja enda üle.
Kuna minul teises pooles kontroll kadus, jäi sellele võidule väikene mõru maik juurde.

Ahjaa, kiidusõnad võistluse korraldusele. Ööjooksu tiim on ikka kõrgel tasemel!

Naljakas seik autasustamiselt. Rakvere LK.  „Kes sööb see jõuab!“  / minu „GO Vegan“ särk.
Sponsor ja auhind ei matchinud just väga hästi minu vaadetega.  Loodan, et korraldajad end selle pärast pahasti ei tundnud. Nemad tegid ju oma tööd hästi ja leidsin võistlusele tugeva. Igale lihasööjale oleks auhind väga ok olnud.


Minu arust väga hea vastuoluline juhtum näitamaks, et aegunud „sport ja liha“ ei pea alati käsikäes käima.

Oki, järgmine start Ööjooksul. Seniks mõnusat jooksu nautimist!