Motivatsioon ja järjepidevus ning selle leidmine ja hoidmine, on minu jaoks üks päris raske teema. Mind on uue ja huvitavaga väga kerge konksu otsa saada, aga nii kui esimesed raskused sisse sōidavad, kipub entusiasm kiiresti ära vajuma nagu kehva vundamendiga maja.
Ühelgi majal, mille esimesed kivid on rutakalt ja läbi mōtlemata üksteise otsa laotud, ei ole pikka eluiga.
Maratoni võistlust on raske hästi joosta, kui pōhi on hooaja eel korralikult ladumata.
Hea äriidee jääb enamasti ilma tugeva plaanita lihtsalt heaks ideeks.
Varakult laste kasvatamises tehtud vigu on tulevikus väga raske või isegi vōimatu parandada.
29 eluaasta jooksul olen ma oma püsimatuse, impulsiivsuse, mugavuse ja muude nōrkade külgedega tasapisi elama ōppinud.
Öeldakse, et probleemi teadvustamine ja tunnistamine on juba pool vōitu. Tegelikult korduvad teatud mõtte-, käitumis- ja tegevusmustrid üha uuesti ja uuesti. Kui sa oskad neid juba eos ette näha, omad justkui mängu salakoode ja see annab sulle paljudes olukordades võimaluse neid vältida.
Jah, ma absoluutselt naudin jooksmist, aga teatud juhtudel vōin ma ka selle meelistegevuse külma kōhuga üle lasta.
Peale rasket nädalat tunneb igaüks, et on puhkuse ja mōnusa olemise välja teeninud. Pikem hommikuuni, aeglane ennelōuna ja nii see päevake vaikselt mööda lähebki.
Mina sätin end nädalavahetustel jooksurajale täiesti teadlikult nii vara kui vähegi vōimalik, sest ma tean, et kui ma kord venima hakkan, siis piiri on sellele väga raske panna.
Tööpäevadel väldin autot nii kuidas oskan. Ka kōige raskema ja lühema öö järel, panen hommikul ennast vihkavalt tossud jalga ning asun linna poole teele.
Vahel teeb ratta olemasolu elu veidikene ilusamaks, aga ka see on minu jaoks pigem kergema tee valimine ehk viilimine.
Kōige suuremaks probleemiks on osutunud ōhtune koju jooksmine. See peaks olema siis nö. kvaliteettreening. Paratamatult loobib psüühiline väsimus tihti kaikaid kodaratesse ning tekitab petliku tunde, et ka keha on kurnatud.
Nii kipun päris tihti ōhtuse tugeva trenni poolkōvalt ära tegema. Keskmine tempo tuleb küll enam-vähem ok, aga mugavustsooni piirid jäävad ületamata. Tulemuseks on lihtsalt üldise väsimuse tekitamine ning vähene kasutegur. Tiksud päevast päeva ühes ja samas tsoonis nagu rattaga postiljon, kes mingi füüsilise eesmärgita kirju laiali veab.
Selle jamaga olen pikalt üritanud tegeleda ning ainukeseks enam-vähem toimivaks lahenduseks olen leidnud enese nö. vette viskamise.
Ükskōik kui närult ma end ka ei tunneks, vähemalt proovin plaanituga algust teha.
Kui ei jōua tervet, tee vähemalt pool, aga tee korralikult.
Siin kohal pean veel ütlema, et palju aitab kaasa ka läbi päeva kestev ettevalmistus korraliku söögi ja vedeliku tarbimise näol. Lohakusega vōid juba keset tööpäeva ōhtusele tugevale harjutamisele kriipsu peale tōmmata.
Blogi pidamine käib mul ka päris ōnnetut rada. On perioodid kui tunnen, et tahan ja oskan ja jōuan. Aga üldiselt otsin ja ootan mingit ideaalset momenti.
Tegelikus on aga see, et alati on midagi tähtsamat teha ja nii see kirjutamine muudkui nihkub päevast päeva edasi.
Sellega on mul ka nüüd üks kuri plaan, mida ma kōva häälega välja ei taha öelda, aga loodetavasti on varsti tulemust näha.
Kokkuvōttes tuleb igas valdkonnas oma nōrkasid külgi selgelt teadvustada ning need väikeste nippidega tugevuseks pöörata. Lōpetada ideaalsete momentide ootamine ning lihtsalt tegutseda.
Olen hakanud just seda viimast lauset endale vahet pidamata korrutada.
See tunne kui oled millegi enda jaoks olulisega hakkama saanud on lihtsalt nii mōnus. Olgu selleks siis plaanitud treening, blogi postitus vōi nii väike asi kui nädalaid koristamata töölaua korda seadmine. Kuklas kratsiva plaani vōi soovi pidev edasilükkamine, on seevastu minu arust üks kohutavamaid asju.
Kell on 1.39 öösel ja ma kirjutasin terve postituse oma telefonis, selle asemel et loota ōigele hetkele homses päevas.
