Uus jooksutehnika

Läbi kahe aasta olen päris mitmel korral kirjutanud jooksutehnikast ning kõigest selle juurde kuuluvast. Väga suur osa minust usub, et korralik tehnika on väga suurel märal eduka tulemuse aluseks.

Siin kohal ei räägi ma mitte ainult ökonoomsest liikumisest, vaid ka vigastusevabast jooksmisest. Et olla jooksumaailmas edukas, peab treenima järjepidevalt. Pausid kärbivad tohutult vormi.

Lisaks ei saa mainimata jätta, et mind häirib meeletult  valgete jooksjate JÕUGA jooksmine. Ma lihtsalt keeldun leppimast üldlevinud arusaamaga, et valge mees ei oska/suuda joosta sama ilusa tehnikaga nagu enamik mustamandri jooksjaid.

Kõige jubedam ja levinum kommentaar, mis minu arust ka Eesti tippude seas tihti läbi käib on „Pole mõtet tehnikat muuta, ökonoomsus on vastavalt kehale ise välja kujunenud.“ Uskuge mind, väga palju on võimalik muuta.

Pikk sissejuhatus sai nüüd lõpu ning püüan lõpuks olulise kallale asuda.

Võidupüha maratonilt sain esimese  videosalvestuse oma jooksutehnika kohata (Aitäh Siret ja Rünno). Ütlen ausalt - nähtud pilt ei rahuldanud mind. Minu tehnikal ei olnud midagi tõsist viga, aga arenguruumi näis olevat veel omajagu.

 

Sealt edasi, võtsin aluseks eliitjooksjate videod ning püüdsin esialgu trennides nende tehnikat lihtsalt matkida. Lugesin veidike juurde ning jõudsin läbi barefoot- ja chirunningu poserunning meetodi juurde.

Poserunning meetod põhineb arusaamal, et keha on pidevas kukkumises ning äratõuget ei toimu. Selle asemel asetatakse jalg võrdlemisi kiiresti üha uuesti keha pikalikukkumise vältimiseks enda ette. Jalgade liikumisel tekib justkui rattaefekti. Selline pidev „kukkumine“ tagab ökonoomse ja kerge edasiliikumise. Lisaks on selle tehnika aluseks kõrge sammutihedus (min 180 sammu minutis). Ühtlasi peetakse seda tehnikat tihti üheks mustanahaliste edu saladuseks.

Proovisin ja olin esialgu positiivselt üllatunud. Uus lähenemine tundus huvitav ning päris sarnane sellele, mida olin taga ajanud. Kuid midagi oli pildil ikkagi valesti. See ei olnud piisavalt ökonoomne, kiire, lihtne ning nõudis liiga palju tähelepanu. Kokkuvõttes ei tundunud see kuidagi loomulik.

Matsin end jälle videote ja artiklite kuhjade alla ning pea igas trennis proovisin leida seda õiget liigutust. Olin oma avastusretke poole peal, kui jooksin Narva Energiajooksul ning ebaõnnestusin täielikult. See kergelt rikutud tehnika, andis võistlusel kõvasti tunda.

Võtsin SEB maratoni hirmus aja maha ning keskendusin oma keha välja pakutud loomulikule sammule. Kui maraton sai enam-vähem tulemusega läbitud, asusin jäärapäiselt jällegi tehnika lihvimise kallale.

Uus tehnika

Ma tahan uskuda, et jõudsin pooleteist kuu eest lõpuks millegi olulise jälile. Usun, et ökonoomse tehnika saladus peitub energia taaskasutamises. Kõlab natuke nagu mingi tänapäevane moodne maailmaparandamise aktsioon, aga püüan mõtet selgitada.

Juba eelmisel talvel Vibram fivefingerseid kasutades kirjutasin kuskil postituses, et peale teatud kilometraaži oleksin justkui jooksmise asemel edasi „põrganud“. Siis ei osanud ma sellele tähelepanu pöörata.

Kui vaadata allolevat lühikest videot, võib selgelt öelda, et esiplaanil oleva jooksja kand puudutab vaevu maad. Kindlasti ta ei toetu kannaga maapinnale. Äratõuke asemel näen pigem justkui jala üles tõstmist/tõmmet, mitte äratõuget.

Posemeetod running nimetab seda „pull“ ehk tõmbeks. Täpselt nii see esialgu videot vaadates tundub. Jooksja tõmbab jala maast lahti, et saaks kiiremini kukkumise vältimiseks jala uuesti enda ette asetada.

Minu arust ei ole tegu ei äratõuke (push) ega äratõmbega (pull), vaid puhtalt energia taaskasutamisega, kus achilleuse kõõlus käitub nagu vedru.
Vaata allolevat „imelist“ J joonist:

Mõte ei jõudnud kohale?

Jalg maandub ning kand liigub maapinna poole. Achilleus käitub koos lestlihasega (soleus) nagu vedru, mis selle liikumise käigus pingule/pinge alla tõmmatakse. Maandumisenergia (tasuta energia) salvestatakse selles looduslikus vedrumehhanismis.

Nüüd edasi tahab vedru iga hinna eest oma algset vormi taastada. Kaldes keha jõuab punkti, mil toetusjalg saab end uuesti välja sirutada. Sirutus toimub ilma minimaalse pingutusega. Vedru tõmbub kokku ning maandumisel salvestatud energia vabaneb, „visates“ jooksja jala/keha nö. tasuta edasi.

Inimesed kes jooksevad üle kanna või isegi maanduvad jala keskosale, ei kasuta absoluutselt seda looduse poolt antut ökonoomset mehhanismi. Edasiliikumiseks kasutatakse ainult lihasjõudu, mis on kordi energiakulukam.

 

Minu eelmise postituse videol on näha, kuidas kannad ei puuduta täielikult maad. Üleval räägitud „põrkamiseefekt“ tuleb seal selgesti ilmsiks. Võib jääda mulje, et selline tehnika toimib ainult kiirelt joostes. Jah, videol jooksen umbes 3:10-3:15 min/km tempoga, tegelikult kasutan sama tehnikat ka aeglaselt joostes.

Sain innustust

Veidike sain innustus Jooksuportaalis ilmunud Selliku lugudest, kus tihti räägiti „andekast pöiast“.
Mäkkejooksud, spetsiaalsed pöia tugevdamise jooksud ja harjutused – pöid ees ja pöid taga. J Loomulikult ei õnnestunud mul ühtki tema jooksuvideot leida. Siiski sisimas mõtlesin, et äkki oli just „andeka pöia“ all silmas peetud minu kirjeldatud tehnikat.

 

Mis on muutunud peale uue tehnika juurutamist?

Ma suudan joosta kiiremini, ajaliselt kauem ning madalama pulsisagedusega. Mu säärelihaste ümbermõõt on 1,5 kuuga kõige laiemast kohast vähenenud ligi 6cm. Mu säärelihased on täiesti pingevabad.

 

Lisamärkuseks: ma ei venita (ÜLDSE EI VENITA), ega tee muid lõdvestavaid harjutusi. Ei käi massažis ning olen lõpetanud ka jalgade rullimise vahu/taignarulliga.

Olen vigastusevaba alates 2013 aasta märtsist. Jooksen kuus keskmiselt 400-500km. Selle kilometraaži sisse kuuluvad intervalltreeningud, fartlekid, pikad jooksud jms.
Lisaks suvised rattakilomeetrid (umbes 1600km).

Mu jooksujalatsite tallad on minimaalselt kulunud. Allolevate tossudega olen läbinud umbes 1200km, 95% sellest asfaltil. Tallad näevad välja peaaegu nagu uued. (Võrdle tossu ninas oleva kulumata mustriga). Jalatsite pealsed on korralikult kulunud, lausa piinlikult aukus. Kohe kohe ostan uue paari jalatseid, ootan kuni Jooksuekspert ära puhkab. J

 

Mu jooksusamm on nii vaikne, et ehmatan tahtmatult inimesi. Ausõna! See ei ole tegelikult naljakas.
Ma reaalselt vahel lohistan veidike jalgu või köhatan, et seljatagant lähenevale inimesele enda tulekust kaugemalt märku anda. Te ei kujuta ette kui palju karjatusi ja tõmblemist ma olen TAHTMATULT tekitanud.

Kuigi postituse pealkiri on "Uus jooksutehnika," ei jõudnud ma kõiki detaile käsitleda ning keskendusin esialgu pöia ja kõõluste tööle. Püüan tulevastes postitustes ka muust tähtsast juttu teha.

 

Loodan väga, et mu positus andis kellelegi mõtlemisainet. Minu tehnika vajab veel lihvimist, aga olen tubli alguse ära teinud. Isegi kui mu mõttelend on kellegi jaoks totaalne lollus, siis enamik nõustub, et vähemalt videolt näeb see tervislik ning ilus välja.