Oma lollus

Eelmise nädala alguses sain kõne, et pühapäeval toimub Raplas maanteejooksu võistlus. 11,3 kilomeetrine distants peaks andma mingi ülevaate hetkevormist. Kindlat jah sõna ei öelnud ning otsest plaani ka ei teinud.

Nädal möödus kiiresti. Pühapäeva hommikult kella 7 ajal tegin luugid lahti, kõndisin toas veidi ringi ning tegin otsuse, et viisakas oleks ikka kohale minna.
Ilm oli ilus, soojakraadid ulatusid lausa 30-ni. Registreerusin, riietusin, lürpisin vett. Tegin väga lühikese sörgi ning vedelesin pude all varjus. Kõik oli justkui okei, ainult igasugune võistlustunne puudus.

Näiteks ees ootav Narva jooks sai plaani kirjutatud juba aasta alguses. Mõte sellest võistlusest kriibib pidevalt kuskil kuklas. Ma tean et ta tuleb, tean et pean vormis olema, kardan, põen, ootan ja unistan.

Seekord astusin rajale ilma igasuguse põdemiseta ning täiesti pingevabalt. Läksin kohe esimeste tempoga kaasa. Tunne oli hea, aga siiski käisid koguaeg peas mõtted, et kui ei jõua siis võtad rahulikult. Kui jalad hakkavad valutama/hõõruma, võtad rahulikult. Kui juua ei saa, võtad rahulikult.

Foto: Kaia Kuusmann
 

Mingi hetk tehtigi hetkeline kiirendus ja sellest piisas, et vinguv tüüp mu peas õigustust saaks. Lasin tempo alla ning jäin grupist maha.

Seejärel tundsin, kuidas jala sisekülg lausa mulksub. Kujutasin juba ette, järjekordset nädalat ville ravimas. Joogipunktist haarasin veetopsi, mis kokkuvajutamisel pragunes ja veest tühjaks jooksis. Sellest kõigest piisas, et lõpuni lihtsalt tasaselt tiksuda.

Teises joogipunktis jäingi seisma. Võtsin rahulikult tossud jalast, jõin kaks topsi vett, haarasin jalatsid kaenlasse ja jooksin rahulikult paljajalu võistluse lõpuni.

Kõlab justkui ühe suure sitahäda (vabandust) jutt. Vabandus vabanduse järel. Tõsi, kõik need tillukesed asjad tõesti juhtusid. Aga võistlus on võistlus, oleks pidanud kannatama.

Tegelikult oli kogu üritus juba eos hukule määratud, sest mul puudus igasugune motiveeritus. See osavõtt oli plaaniväline ning ma ei olnud end selleks peas ette valmistanud. Läksin lihtsalt osalema.

Tagantjärele on siiski üpris ebameeldiv tunne. Samas jällegi omamoodi kogemus millest õppida.

Kui oled otsustanud võistelda, siis võistled täiega (va. kui võistlus on treeningu eest). Kui õiget tunnet ei ole, jäta parem osalemata. Õige meelestatus on ülimalt oluline! 

Loodan, et see jääb viimaseks selliseks totraks kogemuseks.

Juhuslik avastus

Käisin eile emal külas ja tuhnisin huvi pärast enda vanades asjades. Vihikute, päevikute ja muu sodi vahelt leidsin ühe medali. Endalegi üllatuseks olin 2000-l aastal ühest jooksuvõistlusest osa võtnud. Veel lahedam on see, et suutsin kolmeteist aasta tagused tulemused netist üles leida.

Vanust oli mul siis 13, sellel ajal ei tegelenud veel ühegi spordialaga. Miks ma seal osaleda otsustasin, ma kahjuks ei mäleta.

Kilomeetreid sai läbitud kolm, seda ajaga 12:45. 116-st osavõtjast olin 29-s. Joosti lauluväljakult Pirita velotrekile.

Samal jooksul osalesid sellised nimed nagu Ralf Lipp (teine koht 10:37), Sasmin Kaupo (kuues koht, 11:16).

Mäletan vaid uhketes riietes noorjooksjaid, kes juba esimestel meetritel silmist kadusid ning seda kohutavat "hing paelaga kaelas" tunnet, kui velotrekile jõudsin.

Kuidas läheb?

Võtsin Eesti  tugevamatest jooksjatest eeskuju ning kadusin blogi rindelt terveks kuuks. Okei okei, paha nali. Tegelikult olen paks laisk ja lohakas. Olgu öeldud, et seekordset postitust olen neljal korral uuesti alustanud. Alati tuleb midagi vahele ja sinna paika see kirjutamine jääbki.

Pärnu võistlusest on mõned päevad rohkem kui kuu aega möödas. Need neli nädalat on kohutavalt raskelt möödunud. Mingi jube väsimus ja suutmatus endaga hakkama saada. Ise pean põhisüüdlasteks vähest und ja mõttetuid jalahädasid.

Peale Pärnu jooksu olid mu koivad ühed suured villid. Iga samm trennis võrdus ebameeldiva ja tüütu valuga. Nii kadus harjutamisest mõnu ning jooksurajale tuli end kohati lausa sundida. Uskuge või mitte, aga need villid pole siiani täielikult paranenud. Ikka jooksen korraliku plaastrikihiga.

Okei, ei viitsi viriseda. Tähtis on see, et kohusetunne on sisemisest viginast üle olnud ja trennid on laias laastus ilusti tehtud.

 

Uueks ja suureks märksõnaks on praegu JOOKSUTEHNIKA.

Juba enne Võidupüha maratoni tegin ise esimese tillukese avastuse ökonoomsema jooksustiili suunas. Tänu Rünno ja Siret Ruulile sain ka oma jooksusammust ja keha liikumisest korralikuma videoülevaate. Sealt hakkas järjekordne tõsine uurimustöö peale.

Kõrvutasin läbi youtubei eliitjooksjate tehnikat enda omaga ja tegin järelduse, et suuresti kõik tuleb ümber õppida. Viimane nädal olen kohutavalt palju vaeva näinud. Kuna ma kuivade harjutuste sõber ei ole, siis püüan end arendada läbi jooksutreeningute.

Ilmselt mõtlete, et mis seal siis ikka nii väga muuta on. Iga üks jookseb nagu ta jookseb ning olemasolevast tuleb JÕUGA maksimum välja pigistada. Uskuge mind, tehnikas on rohkem kinni kui te arvata oskate. Loodan, seda väidet juba sügise hakul tulemusega kinnitada.


Väike plaan

Nimelt tahan kohutavalt kogu selle blogi asjanduse ümber teha. Nimest ja kujundusest sisuni. Ei, ma ei arva, et olen enda arust nüüd jooksumaailma välja jõudnud! Lihtsalt tajun siin mingit raskust ja kohmakust. Loodan, et muutus läheb valutult ning tulemus on olemasolevaga võrreldes kordades parem. Ettepanekute, soovituste ja heade mõtete eest oleksin väga väga tänulik.

Indrek