Pidasin endaga nädalavahetusel nõu ning tegin karmi otsuse.
Surun hambad risti ning püüan kuni 09.09.2012 hinge sees ja jalgu all hoida. Ehk siis treenin ja võistlen valust hoolimata.
Ma tean, et see kõlab pisut rumalalt! Kokkuvõttes teen endale võib-olla rohkem kahju kui asi väärt on, aga ma võtan selle riski. Mingi sisemine tunne ei luba mul lõpetada ja ütleb, et asjad pole nii hullud kui tunduvad.
Kõik varasemad vigasused on saanud alguse jooksmisest ja paranenud läbi jooksmise.
See kõlab tobedalt, aga täpselt nii on olnud.
Isegi see IT-band/hamstring jama on praktiliselt taandunud. Passisin pea kolm nädalat kodus, oodates paranemist. Uuesti rajale minnes, oli valu täpselt samasugune kui enne puhkust. Kolm nädalat valuga jooksmist ja vigastus on peaaegu kadunud!
Kui ma nüüd endale hiiglama karuteene teen, võite kõik kõva häälega öelda "We told you so!"
Eelmisel nädal tegin ühtlase kilometraaži ja tempoga trenne. Mõni päev pikemalt, mõni päev lühemalt.
Pühapäeval sai kiiremini joostud (4:30 min/km) 11km. Muidugi keskpäeval 30C kuumusega. Keskmine pulss oli koguaeg 175 bpm kandis – nagu võistlustel! J
Narva Energiajooksuni on vaid kaks nädalat. Nüüd tuleb kiirus mingit moodi üles saada!
Fartleki ja intervalli söögi alla ja söögi peale! Korralik toitumine, korralik vedeliku tarbimine. Palju põletikuvastast kreemi ja lademetes jääkuubikuid veeämbrisse.
Trennid teen eranditult ainult kodu lähedal kahe kilomeetrisel põlluteel. Jube nüri, aga pean jalgu natukenegi hoidma.
Kui peale Narvat elus olen, ootab ees neljanädalane ettevalmistus maratoniks. Samamoodi hambad ristis.
Tegin teisipäeval üle pika pika aja esimese intervalltreeningu - 500m tempoga, 250m rahulikumalt - korduseid 10.
Jalg valutas enam kui kunagi varem, aga endalegi üllatuseks jooksin tempo osad sama kiiresti kui poolteist kuud tagasi oma parimas vormis. Pulss püsis normi piires. Kui veel arvestada teekatteerinevust, on võimed endiselt alles!
See andis meeletult jõudu ja indu juurde!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar