Olen paksuks läinud

Lähedaste arvates näen ma väga kõhn välja. Ema ütleb üsna tihti, et palun söö rohkem. Eks ta nii on, et keskmist eestlast vaadates, olen ma päris kiitsakas. Seevastu pikamaajooksja mõttes, aga üllatavalt hoopis pisut pontsakas.

Võistlushooajal (suvel) astun ma ikka paaril korral kuus kaalu peale. Seda täiesti spontaanselt, kui vannitoa põrandal vedelev kaal silma jääb.

Soojadel kuudel on seda liigutamist ja energiakulu nagunii rohkem. Kasvõi puhtalt selle näol, et õhtud on pikalt valged ning magma venitatakse end talvega võrreldes omajagu hiljem.

Suviti püsib mu kaal vahemikus 66,5-67,5kg. Seevastu talvekuudel olen veidikene tummisem - 68,5-69,5kg. 69,8 on vist kõige kõrgem kaalunumber, mida enda puhul digitaalsel ekraanil näinud olen.

Olen 181cm pikk ning kui ma oma pikkuse ja kaalu BMI (body mass index) kalkulaatorisse löön, kuvatakse mulle täiesti keskmise terve inimese väärtus number 21.

Ma ei ole elu sees pidanud oma toitumist piirama. Arva, et ei ole väga erandlikud päevad, kui söön täiesti muuseas 5-7000 kcal. Seda eriti suvekuudel.

Teeme nii, et me vaidlema ei hakka, aga erinevalt üldlevinud arvamusest on minu jaoks kaloril ja kaloril vahel. See tähendab, et on suur vahe kas saada teatud hulk energiat rasvast või süsivesikutest. Ehk siis süües high carb (süsivesikurikast) toitu, on päris keeruline kaalus juurde võtta.

Anyway, allmighty google annab peaagu iga professionaalse pikamaajooksja kehamassiindeksiks 18/19. Antud kehamassiindeks on täpselt tervisliku kaalu ja pikkuse suhte piirimaal. Ehk siis minu 21 on siin kohal isegi pisut piinlik. Don’t worry, ei kavatse lolliks minna. Küll aga plaanin veidikene rohkem oma toitumisharjumustel silma peal hoida.

Viimasel 5-6 aastal on mul mitmeid kordi rasvaprotsenti mõõdetud. Tulemus on alati olnud veidikene üllatav 13%. See tähendab, et rasva arvelt on mul omajagu kilogramme alla võtta.

Kella järgi, mis 24h ööpäevas randmelt pulssi mõõdab, kulutan ma ööpäevas keskmiselt 3000 kcal. Umbes 2000-2500 kcal on puhas igapäevane toimetamine + baas ning ca. 500-1000 kcal treeningute kulu.

Samas näiteks viimasel pühapäeval, 28km läbimisel, kulutasin kella järgi umbes 1600 kcal ning ööpäeva jooksul veel ca 2000 kcal.

Seega ruumi mängimiseks on korralikult. Veel tähtsam, kalorite arvu mõttes on ruumi väga korralikult söömiseks ning kõikide vajalike ainete kättesaamiseks.

Nüüd olengi alates esmaspäevast hoidunud üleliigsest. Ei mingit crappy, ei mingit üleliigset kohvi suure suhkruga, ei mingeid igapäevaseid šokolaaditahvleid jne.


Minu täiesti tavalise päevamenüü näeb praegu välja umbes selline. Hommikuks kaerahelbepuder koos moosi, seemnete ja banaaniga. Lõunaks korralik ports näiteks riisi, ube, salatit, värsket rohelist ning õhtuks jällegi süsivesikurikas pasta koos 200g tofuga.

Söögikordade vahele sattub veel värsket nt. banaanid, mango, apelsinid, õunad, avokaado jms.
Teadlikult hoidun õlist, töödeldud toitudest ning pähklitega ei liialda.

Toidukorrad on ikkagi sama elukad nagu varem. Tühja kõhtu ei ole ma veel tundud ja ei kavatse tunda ka.

Sellise toitumisega tarbin keskmiselt 2200-2500 kcal päevas. Mis jääb mu kulutatavale energiakogusele natukene alla.

Nüüd 6 päeva hiljem kaalun ma juba üllatavad 66,4kg. Seega üksikute päevadega olen kaotanud muuseas pea 2kg.

Miks siis üldse see kaalu jutt? Well, juba kuu aja pärast tahab üks maraton jooksmist. Teadupärast kergem kaal võrdub suurem kiirus. Nii lihtne see ongi. Mõtlesingi, et miks mitte selle asjaga veidikene katsetada.

Minu nö. tervislik alampiir on 61kg. Päris nii madalat numbrit ma kindlasti ei sihi. Esialgu püüan jõuda 63-64kg peale. Ütlen veelkord, et lolliks ei kavatse minna. Olen väga teadlik, et alati ei pruugi madalam kaal tuua suuremat kiirust. Kindlasti kuulan eeskätt oma keha.

Mul on uus treener

Kunagi ammu kirjutasin, et treeneri otsingul pean kõige olulisemaks individuaalset lähenemist. Minu jaoks oli hästi keeruline mõista, kuidas saab keegi mulle ette kirjutada plaani, kui ta ei ole aktiivselt kursis minu kõiksugu muude igapäeva murede ja rõõmudega.

Unistasin sellisest vanakooli süsteemist, kus treener on lisaks plaani koostamisele ka sõber ja psühholoog ning teab su jooksuvälisest elust olulisi detaile. Kõiki neid pisiasju, mis mõjutavad treeninguid ning võistlusi – üldine väsimus, toitumine, uni, töö, pere jms.

Peale mitut head aastat Treeningpartneri ridades, Urmas käe all harjutades, sattusin ühel saalitreeningul lobisema Ilja Nikolajeviga. Suhtlusest rullus tasapisi lahti treeneri õpilase suhe.

Treeningpartneris olin ma ilmselt veidi privilegeeritum liige kui nö. üldine mass. Siiski ei olnud mul konkreetset treeningute ülesehitust ja plaani. 100 liikmelise klubi puhul on see ka tegelikult täiesti mõistetav. Kõigiga lihtsalt ei ole võimalik individuaalselt tegeleda. Rõhk oli ühistreeningutel, kus treener ka alati kohal on. Muudel päevadel talitatakse oma peaga. Tunnistan, et olin ise loll ja arvasin koguaeg, et mida rohkem ma panen seda tugevamaks saan.  

Tulemuste üle ei saa tegelikult tagantjärele kurta, aga koguaeg tundsin, et see on ka mu lagi. Edasi ei ole kuskil minna. Võin neid Lillepi pargi ringe või Hiiu kergliiklustee sirgeid vigaseks joosta, aga kiiremaks ma enam ei saa.

Iljaga koostööd alustades võtsimegi hoo täielikult maha. 2018 hakkasin pulsi järgi jooksma ning võtsime seda kui suur t taastavat aastat. Startisin küll enamikel tavapärastel võistlustel, kuid erinevatel põhjustel midagi üüratut korda ei saatnud. Parimaks võibki lugeda Tallinna Maratoni tulemuse 2:36:11. Tegelikult ootas Ilja minult igal distantsil isiklikku, aga puhtalt mentaalselt olin siis veel liiga nõrk. Treener uskus rohkem kui mina.

Kõige kummalisem selle aasta juures oli see, et ma tundsin end koguaeg täiesti puhanult. Kui 2016/2017 aastal olin peale Tallinna Maratoni nii füüsiliselt kui ka mentaalselt täiesti sodi. Siis 2018 aasta lõpus mõtisklesin endamisi, et nüüd alles võiks korralikult tööd tegema hakata.

Kõige suurema erinevusena tahangi välja tuua selle, et ma ei taju enam seda „lage.“ Ka praegu tunnen, et justkui alles alustame ning paneme mõnusalt edasi ja meil on veel pikk maa areneda.

2018 aastal asutas Ilja ka oma jooksuklubi – „Merun.“  https://merun.club/  Mille liige nüüd ka mina olen.

2019 aastal liitus klubiga ka minu väga hea sõber ja treeningkaaslane Aleksander Kuleshov. Nii et maratoni mõttes, võttes arvesse ka Iljad ennast, on meil korralik kahurvägi.

Treeneri ja õpilase suhe on täpselt selline vanakooli laadne. Esimese hooga tahtis see hoopis minu poolt suurt harjumist. Olin ikka kinni selles „panna on vaja“ mentaliteedis. Seevastu Ilja rõhutab just igal sammul taastumist ja kvaliteeti rasketel treeningutel. Väga pikalt oli tunne, et ma ei tee piisavalt. Aga nagu ma varem ütlesin, siis selle „lebo“ suhtumisega parandasin maratonis isiklikku ikkagi peaaegu minutiga.

 

Mäletan, kuidas peale Helsinki maratoni (2018) tahtsin paari kuu möödudes ka Pärnus maratoni joosta. Suure surmaga saime kaubale, kuigi Iljale see tegelikul üldse ei meeldinud. Peale Tallinna maratoni küsisin Iljalt ümber nurga, et äkki peaks ka Tartus maratoni starti minema. Ta ütles väga konkreetselt, et me kas teeme asju korralikult või üldse mitte. Kui tahad lolli mängida, lase käia, aga tema ei viitsi sellisel juhul oma aega raisata.

Mõnele tähtsalt tüübile oleks see võib-olla uhkuse pihta käinud, aga mingit moodi oli see minu jaoks suur murdepunkt. Lõpuks jõudis kohale, et tal on oma visioon ja arusaam treeningprotsessist. Nagu öeldaks, kaks kokka head suppi ei keeda ning sellest momendist loksus kõik ka minu jaoks lõplikult paika.

Praegu potsatab igal pühapäeval uue nädala treeningplaan mulle postkasti. Ma ei väsi üllatumast, et mingil ime moel teab ta täpselt mida ma suudan ja mida mitte. Väga tihti on juhtunud, et vaatan plaani ja mõtlen „how the hell ma sellega hakkama saan!?“ Aga näed, alati olen saanud!  

Täpselt samamoodi on ka vastupidi olnud. „Oh, see on küll lihtne!“ „Vaatame, vaatame,“ ütleb Ilja muheledes. Mis te arvate, kellel on alati õigus olnud?

Jooksmine on minu tasemel siiski hobi staatuses. Käin tööl ning kasvatan pisikesi lapsi. Unetuid öid ja pingelisi perioode tuleb ikka ette. Tihe suhtlus annab võimaluse vastavalt vajadusel jooksvalt treeninguid muuta. See on suur pluss, sest üks füüsiliselt või mentaalselt liialt kurnav treening võib väga pikalt kogu üldist treeningprotsessi halvasti mõjutada.

 

Tüüp on ikka täielik fanaatik. Terve sisehooaja tegime tema soovil nädalas vähemalt ühe individuaalse jõutreeningu. Korralik 2-3h üldfüüsiline surm. Tihti käis ta veel lisaks mu kiireid treeninguid "üle vaatamas". Mitmel pühapäeval oleme koos ka pikki otsi jooksnud. Ühistreening ühe Eesti tipuga, not bad.

Ilmselt on õige veel siinkohal puudutada Ilja minevikku ja dopingusüüdistust. Ütlen ausalt, et mul puudub sellega igasugune emotsioon. Ei tee see teda minu silmis ei halvemaks ega paremaks. Samuti ei palu ta mul midagi uskuda või mitte uskuda ja minu poolt on see teema täiesti chill. Loomulikult on mul asjast oma arvamus ja ilmselt tean rohkem kui iga tavaline postimehe lugeja. 

Alguses küsiti, et kas sa ei karda, et see paha kuulsus langetab ka sulle varju. Ei, ja ma ausalt öeldes ei hooli ka sellest. Mina olen mina ja tema on tema. Nii lihtne see ongi. Kellel siiski üleliigsed kahtlused tekivad, siis palun väga. Iga minu treening koos pulsisagedusega on avalikult nähtava. Jõudu olematute anomaaliate otsimisel.

Kõik taandub siiski mehe võimele teha tööd. Olla eesmärkide osas sihikindel ja distsiplineeritud. Olles teadlik nüüd ka tema treeningutest, siis tegu on korraliku pedandi ja hullu tööloomaga. Ja sellest piisab, et mul on tema vastu korralik austus tekkinud. Kõige lahedam on see, et tänaseks päevaks on ta oma karistuse ära kandnud ning kõigi kiuste väga tugevalt tagasi jooksurajal.

 

Kui see postitus kõlas nüüd sulle veidikene reklaamina, siis ütlen ausalt, et kirjutasin selle hoopis tänutundest. Lisaks olen juba pikalt tahtnud selgelt välja öelda, et minu treeneriks on nüüd Ilja.