reede, märts 31, 2017
neljapäev, märts 30, 2017
kolmapäev, märts 01, 2017
Rohkem enesekindlust
Juba päris esimestes Treeningparneri ühistreeningutes, märkasin üht rumalat kommet. Võib-olla jätan veidikene hullu inimese mulje, aga juttu tuleb minu enda käitumisest ja mõtetest.
Panin tähele, et igasse ühistreeningusse läksin ja lähen siiani täis indu ja motivatsiooni. „Täna on minu päev, ma tunnen end värskelt, tugevalt, hästi! Andke ainult ette ning jätke jooksmine minu hooleks!"
Tavaliselt on soojendusel kõik veel tip top. Lahtijooksudel ei saa ka mõtete üle kurta. Samm tundub alati kerge ning teadlikult katsetan veidi tehnikaga, sest 150m 70-80%-ga ei tee kuidagi liiga. Aga nii kui hõigatakse välja esimesed lõigud, käib klõps ja ebakindlus võtab võimust.
Liialdamata, iga kord kui treener küsib „nonii, valmis Ints?“ Tuleb minu suust nagu refleksina „mitte eriti...“
Mis tähendab eriti mitte?! Kuhu jäi see „laduge ette“ jutt!? Õige oleks, et treener paneks laksu vastu molu ja ütleks, suu kinni ning hakka jooksma.
Tavaliselt mööduvad esimesed kaks kahesaja meetrist ringi libedalt. Tugevamalt hakkavad lollid mõtted pähe pressima umbes kolmandal ringil. Kuna ma ringi aegu ei jälgi ning kella löön kinni vaid iga kilomeetri tagant, siis enne viiendat ringi puudub mul igasugune teadmine, mis kiirusega ma liigun.
Väga tihti olen ma end kolmanda tiiru lõpuks totaalselt peas maha materdanud. Jalad on pakud, tehnika laperdab, hingata on raske. Aga siis kuulen raja äärest treeneri utsitavaid sõnu „väga hästi liigud! 3,05 tempos! (näide) Väga hea!“
Wohoo, endamisi mõtlesin, et vaevu venitan 3.20 min/km välja. Tavaliselt sellest piisab, et pea jälle selgeks lööks.
Kui sa mõtled näiteks A.Noot, P.Aus, A.Lamp, R.Fosti, T.Nurme jne. peale, siis jooksu maailmas võik nende nimede ja sõna ENESEKINDLUS vahele paksu rasvase võrdusmärgi kirjutada. Ma ei tunne neist isiklikult mitte kedagi, aga vähemalt stardis/rajal paistavad nad välja tohutult enesekindlad.
Vaadake kasvõi A.Noot viimaseid normi alistamise katseid. Facebookis, jooksuportaalis, jne. „Homme ründan normi, tulge pöialt hoidma!
Ma ei kujutaks ettegi, et oleksin näiteks enne EMV kõva häälega siin blogis või facebookis välja öelnud, et lähen 3000m aega 9.10 alistama.
Erki nool: "Tegelikult ma ikkagi tahaks, et Eesti sportlased tulevad ja ütlevad, et mina lähengi ja võidan kõik ära. Ega see, kes tahab kõikidele uksi avada ja vanuritele bussis istet anda - päris sellise mentaliteediga kahjuks spordis läbi ei löö. Sportlane peab olema ülbe ja egoistlik. Meile meeldib see või mitte, aga sportlane peab olema ääretult enesekindel. Kui vaatame ka vehklejaid... see on selline ala, et sa pead teadma, et torkame vastase läbi. Ei ole nii, et äkki vastane kaotab või äkki vastasel on veel halvem päev kui mul. Sul peab olema oluliselt parem päev kui vastasel ja sa pead sellise mentaalsusega minema.“
Ukse avamine ja bussis istekoha pakkumine on elementaarne viisakus. Sellega ma nõus ei ole. Aga muus osas on tal õigus. Seda „kõrvad maas lontut“ on minus ikka mitme kühvli jagu.
Õnneks on selliste käitumismustrite ja mõtete märkamine juba tilluke samm edasi. Tead mille kalla tuleb tööd teha. Olen nüüd väga teadlikult trennides suu pigem kinni hoidnud ja lõikudele lihtsalt külmalt peale läinud. Teen nii hästi kui suudan. Mitte mingit halamist.
Panin tähele, et igasse ühistreeningusse läksin ja lähen siiani täis indu ja motivatsiooni. „Täna on minu päev, ma tunnen end värskelt, tugevalt, hästi! Andke ainult ette ning jätke jooksmine minu hooleks!"
Tavaliselt on soojendusel kõik veel tip top. Lahtijooksudel ei saa ka mõtete üle kurta. Samm tundub alati kerge ning teadlikult katsetan veidi tehnikaga, sest 150m 70-80%-ga ei tee kuidagi liiga. Aga nii kui hõigatakse välja esimesed lõigud, käib klõps ja ebakindlus võtab võimust.
Liialdamata, iga kord kui treener küsib „nonii, valmis Ints?“ Tuleb minu suust nagu refleksina „mitte eriti...“
Mis tähendab eriti mitte?! Kuhu jäi see „laduge ette“ jutt!? Õige oleks, et treener paneks laksu vastu molu ja ütleks, suu kinni ning hakka jooksma.
Tavaliselt mööduvad esimesed kaks kahesaja meetrist ringi libedalt. Tugevamalt hakkavad lollid mõtted pähe pressima umbes kolmandal ringil. Kuna ma ringi aegu ei jälgi ning kella löön kinni vaid iga kilomeetri tagant, siis enne viiendat ringi puudub mul igasugune teadmine, mis kiirusega ma liigun.
Väga tihti olen ma end kolmanda tiiru lõpuks totaalselt peas maha materdanud. Jalad on pakud, tehnika laperdab, hingata on raske. Aga siis kuulen raja äärest treeneri utsitavaid sõnu „väga hästi liigud! 3,05 tempos! (näide) Väga hea!“
Wohoo, endamisi mõtlesin, et vaevu venitan 3.20 min/km välja. Tavaliselt sellest piisab, et pea jälle selgeks lööks.
Kui sa mõtled näiteks A.Noot, P.Aus, A.Lamp, R.Fosti, T.Nurme jne. peale, siis jooksu maailmas võik nende nimede ja sõna ENESEKINDLUS vahele paksu rasvase võrdusmärgi kirjutada. Ma ei tunne neist isiklikult mitte kedagi, aga vähemalt stardis/rajal paistavad nad välja tohutult enesekindlad.
Vaadake kasvõi A.Noot viimaseid normi alistamise katseid. Facebookis, jooksuportaalis, jne. „Homme ründan normi, tulge pöialt hoidma!
Ma ei kujutaks ettegi, et oleksin näiteks enne EMV kõva häälega siin blogis või facebookis välja öelnud, et lähen 3000m aega 9.10 alistama.
Erki nool: "Tegelikult ma ikkagi tahaks, et Eesti sportlased tulevad ja ütlevad, et mina lähengi ja võidan kõik ära. Ega see, kes tahab kõikidele uksi avada ja vanuritele bussis istet anda - päris sellise mentaliteediga kahjuks spordis läbi ei löö. Sportlane peab olema ülbe ja egoistlik. Meile meeldib see või mitte, aga sportlane peab olema ääretult enesekindel. Kui vaatame ka vehklejaid... see on selline ala, et sa pead teadma, et torkame vastase läbi. Ei ole nii, et äkki vastane kaotab või äkki vastasel on veel halvem päev kui mul. Sul peab olema oluliselt parem päev kui vastasel ja sa pead sellise mentaalsusega minema.“
Ukse avamine ja bussis istekoha pakkumine on elementaarne viisakus. Sellega ma nõus ei ole. Aga muus osas on tal õigus. Seda „kõrvad maas lontut“ on minus ikka mitme kühvli jagu.
Õnneks on selliste käitumismustrite ja mõtete märkamine juba tilluke samm edasi. Tead mille kalla tuleb tööd teha. Olen nüüd väga teadlikult trennides suu pigem kinni hoidnud ja lõikudele lihtsalt külmalt peale läinud. Teen nii hästi kui suudan. Mitte mingit halamist.