Esimene sisehooaeg

Kui treener sügisel esimest korda sisehooajast juttu tegi, tõmbas mul seest omajagu õõnsaks. Pistsin ebamugavad mõtted ruttu „kui aeg käes, siis vaatame“ sahtlisse ning püüdsin pigem kerge maratoni järgse madalseisuga hakkama saada.

Jaanuari teisel nädalal tegin elu esimese trenni hallis. Uskumatu, et jooksmisega alustasin 2011 aasta sügisel ja alles 2017 jõudsin omadega tartaanile. Olen alati arvanud, et monotoonne tiirutamine siseruumides on minusugusele (loe. kergelt looduslapsele) tõeliseks katsumuseks. Endalegi üllatuseks, avanes selle võõra ukse tagant, hoopis täiesti uus ja huvitav maailm.

(Foto:Astrid Mai Barsegjan)

 

Mul on sõpru, kes on keskmaad jooksnud ja sellest alati suure entusiasmiga rääkinud. Ütlen ausalt, et siiani pigem noogutasin viisakusest kaasa. Lahe, kuidas kõik need aastate tagused jutud nüüd täiesti uue tähenduse said.

Esimestes saalitrennides jooksin kilomeetriseid lõike vaevaliselt 3.20-ga. Pikemad lõigud tulid veel palju palju raskemalt (3.35-3.45 min/km). Kõik räägivad, et sees jooksed kiiremini. No kuramus!?

(Foto:Astrid Mai Barsegjan)

Nüüdseks olen veidi targem. Kiirus lihtsalt tahabki harjutamist. Kogu keha, peab õppima veidike teistmoodi töötama. Kõik taandub isegi nii labasele tasemele, et su jalad lihtsalt ei oska/suuda piisavalt kiire sammutiheduse ja vajaliku sammupikkusega hakkama saada. Ka süda peab uue intensiivsuse tasemega harjuma.

Võid joosta kasvõi 1000km kuus 4.00 tempoga, aga ikkagi ei ole sa võimeline 3.10 min/km kiirust üle 2km hoidma.

Viimases Jooksja numbris kirjutab Harry Lemberg, et enamik maailma klassi maratonijooksjaid tulistavad ka keskmaadistantse väga edukalt. Näiteks 1500m – 4.00-4.10.
Seepärast on ka keskmaajooksjate maratonidebüüdid reeglina väga edukad. Kiiruslikud võimed on välja arendatud, lisatakse maht ja voila.

(Foto:Astrid Mai Barsegjan)

Minu rada kiiruse juurde on küll täiesti valepidi kulgenud, aga kunagi ei ole liiga hilja. Püüdsin oma nägu vähemalt kord nädalas saalis ühistreeningutel näidata. Muul ajal jooksin väljas rahulikke otsi. Paar korda käisin laupäeviti ka liivamäel ja pühapäeva hommikud sisustasin pika otsaga. Iga saalitrenniga tundsin end järjest paremini. Kiirused hakkasid tasapisi kasvama.

(Foto:Astrid Mai Barsegjan)

Võistluse mõttes sain jala valgeks klubide karikavõistlustel 29.01.17. See oli üks korralik suremine. Totaalne segadus, milles tundsin end täieliku võhikuna. Elu esimene 3000m – 9.37.

11.02.17 õnnestus sama distantsi uuesti proovida Tartus Eesti U23 ja U20 vanuseklasside talvistel meistrivõistlustel. 2km suutsin tugevamatest kinni hoida, viimane km oli jube kangutamine. Tulemuseks 9.17

Möödunud nädalavahetusel 18-19.02 Eesti Meistrivõistlustel jooksin esimesel päeval elu esimene 1500m ning teisel päeval 3000m.

1500m oli jällegi uus kogemus. Kokutasin hirmust ja kogenematusest 6 ringi ja alles viimasel ringile minnes julgesin veidi juurde vajutada. Tulemus - 4.21.

Kolmas katse 3000m-s oli juba asjalikum. Kontrollitud jooks algusest lõpuni. Sõber ebakindlus oli tegelikult ikka koguaeg õla peal. Lõpuspurdiga jäin jälle veidi hiljaks. Väike isikliku parandus – 9,14.

(Foto:Astrid Mai Barsegjan)

Nagu Urmas hiljem ütles, õpipoisi kohta päris okei. Tegelikult õigemast õigem. Täpselt samamoodi nagu maratoni distantsil, on ka keskmaajooksus kogemusel väga suur tähtsus.

Tartaan on rohkem kui sõbraks saanud! Motivatsioon ei ole veel kunagi nii kõrgel olnud. Ei jõua ära oodata, et saaks jälle naelikud jalga panna.

PS! Hiiglama suured tänud Treeningpartneri perele. Käsi südamel, liitumine Treeningpartneri klubiga oli õigemast õigem otsus. Mõtestatud treening, toetus, ühtehoidmine, kaasaelamine, võrdsus – pole lihtsalt sõnu.

Palju palju toredaid inimesi ja positiivseid emotsioone. Tänud Urmas, et asja tõsiselt ja südamega võtad.