Mul on umbes täpselt 15 minutit selle postituse kirjutamiseks. Kohe kohe ärkavad kaks väikest põngerjat üles ja siis on pidu läbi.
Eile jooksin esimest korda uute Vibramtega. Ütlen kohe etteruttavalt ära – imeline!
Mudeliks on Vibram Bakila Evo.
Kaal 143 grammi (suurus 43).
Hind 100+ €.
Varem olen kasutanud Vibram Seeya LS mudelit. Need on väga õhukese tallaga. Kuna mu kodu juures on ainult asfaltkattega teed ning ma jooksen küllaltki pikki distantse mitte just kõige aeglasema tempoga, siis kuskil 12+ km peal hakkab pöialuude peadel natuke raske. Asi võib olla ka selles, et minu foot strike on liiga fore foot.
Bakila Evo mudelil on just pöia all kergelt paksem osa ning pöialuude pead püsivad ilusti ühel joonel/kõrgusel. Nii ei teki eraldi üleliigset pinget ühelegi pöialuu peale.
Joostes on selline tunne, nagu jalanõusid ei olekski jalas. Jalalaba oleks justkui mingi tugevdusega üle kleebitud. Midagi ei hõõru, loksu ega liigu. Ei mingit paelade sidumist ning õige tugevuse sättimist. Kõik istub nagu valatult.
Iga sammuga tunnetad maapinda millel jooksed. Info iga kivi, oksa, kõrgema või madalama koha kohta jõuab sinuni õigeaegselt ning jalad korrigeerivad automaatselt raskuse jaotuse ja asendi. Omad iga sammu üle kontrolli ja see väga eriline ja tunne.
Traditsiooniline jooksujalats on nagu labakinnas ning Vibramid nagu kummikindad. Labakindaga saad laias laastus sama töö ära teha, mis kummikindaga, aga tunnetus ja mugavus on kordades halvem.
Lisan veel, et need kivid ja okas ei ole ebameeldivalt tunda. Ei mingit valu ega ebamugavust.
Teatavasti olen hetkel vigastusega kimpus (eeldatavasti plantaarfastsiit - talla all asuva paksu fastsia ehk sidekirme põletik). Huitaval kombel saan paljajalu ning Vibramitega enamvähem ilusti joostud. Jooksutossuga jäävad trennid umbes 5-800m pikkusteks. Valu muudkui kasvab ja kasvab ning muutub väga kiiresti väljakannatamatuks.
Tõsi, mu jalavõlvid vajuvad tugevalt läbi (over pronation). Pea iga kodulehekülg, mis räägib plantaarfastsiit-st või kannakõõluse põletikust, pakub ainuvõimalikuks lahenduseks ortopeedilisi taldu või korralikult toestavaid jalanõusid.
Ma ütlen selle peale, et kui ma paneksin praegu jalga jalavõlvi toestavad jalatsid, siis ma ei saaks kahte sammu kõndideski teha. Puhtalt näppudega puudutadeski on võlvialune väga valus ja tundlik.
Tööd peab tegema ikka oma enda jalalihaste kallal, mitte toppima neid mingisse „õigesse vormi.“ Lihased sellest ju ei tugevne. Eemaldades toestuse on lihased veel nõrgemad kui enne, sest nad pole pikka aega tööd teinud. Ehk pikemas perspektiivis ei ole ükski toestus abiks.
Kokkuvõttes on uus jalats vaatamata suhteliselt kõrgele hinnale tõeliselt hea ja eriline! Kohe nii hea, et ei jõua järgmist jooksu ära oodata. Loodan, et pöiaalune tugevdus ei kulu väga kiiresti ära ning saan neid kasutada sama pikka aega nagu eelmisi Vibrameid (3+ aastat).
Vanad jalatsid on veel täielikult töökorras, vaid üks väike õmblus on varba juurest lahti.
Kui vigastuse seljatan ja tunne on hea, siis ilmselt võtan ka SEB maratoni just Vibramitega ette.
Veel lisan, et kui kellelgi tekkiski huvi paljajalu jooksmise/Vibramite vastu, siis alguses TAKE IT SLOW! Tõsiselt! Kuulake oma jalgu! Säärelihased tahavad küllaltki pikka harjumisaega!
Väike kasulik meeldetuletus:
Loodan, et võistlustel kohtume!