Sügis!

Lõpuks ometi ongi käes minu lemmik aastaaeg! Ma tean, et see ei kõla just eriti populaarselt, aga ma lausa jumaldan sügist. Juba poole suve peal mõlgutasin mõtteid hämaratest värvilistest vihmastest sügisõhtutest. Tänavalaternad, langevad lehed, karged hommikud, punased põsed, sallid ja kõik muu selline. Pretty gay, I know!

Käes on aeg kui enamik vähem tõsiseid sportlasi hakkab end tasapisi koduseinte vahele või treeningsaalidesse kokku pakkima. Kes võtab aja maha, kes jääb lume/suusatamise ootele.

Minu jaoks ei muuda see võrratu aastaaeg jooksmise mõttes midagi. Kui siis nii palju, et selga tuleb panna rohkem riidekihte, trennid mööduvad pimedas ning kiiremad jooksusammud lähevad mõneks ajaks puhkusele.

Natukene imelik on nii hilja maratoni juttu ajada, aga paar sõna peaksin siiski kirja panema.

Juhtus nii, et maratoni nädalal alguses haigestus terve mu pere külmetushaigusesse. Ise pidasin neljapäevani ilusti vastu ning siis andis ka minu organism järele. Ma ei ole vist elus nii palju küüslauku söönud kui nendel kahel päeval. Lisaks tasside viisi ingveriteed ja kõike muud sellist.

Laupäeval tegin lisa energia laadimiseks kiirendusjooksu. Jalad olid väikesest puhkusest värsked ja kerged aga pea „kumises“. Võtsin vastu otsuse, et kui maratoni hommikul on halb olla, jääb võistlus ära. Sisimas teadsin, et olen anyway stardis. J

Mul vedas, võistluse hommikul tundsin end enam-vähem hästi. Soojendusjooksul oli muidugi kohe tunda, et kõik pole päris hästi. Keha läks väga kergelt kuumaks ning võimutses vines olek. Kes vähegi haigena trenni on teinud, peaks seda seda tunnet teadma.

Stardipaugu kõlades tundsin end kui vana rahu ise. Lõpuks ometi võistlus kus ei pea distantsi pikkuse, rahva rohkuse ja raja kitsuse tõttu end alguses lolliks rapsima. Asusin teele väga tasaselt. Kehal oli hea, vaimul oli hea ja miski muu ei lugenud. Paari/kolme kilomeetri pärast kujunes mu ümber väike jooksugrupp kuhu ma püsima jäin. Selle sama grupiga jooksime koos laias laastus kuni kolmekümnenda kilomeetrini.

Esines ka raskeid hetki. Päris palju lõhkusin end ise tempokõikumisega. Kiirus hüples 3:37-st 3:55-ni. Kuidagi ei saanud seda ühtlast mõnusat tempot kätte. Tegin ise palju ees tööd ning kuskil seal 31 kilomeetril jooksin järjekordse tempotõusuga eest ära. Esialgu arvasin, et mind jäeti vaid ajutiselt üksi, aga varsti oli selge et järele mulle enam ei tulda.

Poole Pirita tee peal (viimased 6-7km) läks päris raskeks. Tempo langes kohati drastiliselt. Reie pealsed olid nii valusad, et lihtsalt ei saanud jalgu tõsta. See oli mulle täiesti uus kogemus. Siiani mõistatan, mis selle valu taga võis olla.

Kolm kilomeetrit enne lõppu hakkas valu krampideks kiskuma. Rotermanni kvartali juures olin peaaegu et valmis seisma jääma. Siis võtsingi tossud jalast (ausalt, ei olnud tähelepanunäljas) J. Uskuge või mitte,  aga see väike kaalukaotus tossude näol ja pisut erinev jooksusamm, tõid mind ilusti vabaduseväljakule. Hoidsin pöidlaid pihus, et krambid laseks mul lõpuni joosta ja just täpselt lõpujoonel lõi jalg end krambist sirgeks. Elu vedamine, olin lõpetanud!

Kuigi ma oma isiklikku rekordit ei parandanud ja tulemus oli oodatust kõvasti kehvem, olen jooksuga siiski väga rahul. Kogemus, kogemus, kogemus!

Ahjaa koht 17, aeg 2:47 ja kopikad...

Mingi nälg minus tahaks ka Tartus maratoni joosta, aga püüan seda ilusti alla suruda. Edasine plaan on järjepidevalt treenida ja loodetavasti kevadel välismaal maratonijooksus võistelda. Praegu on tervis korras ja jooksuisu suurem kui kunagi varem.

Asusin ka lõpuks treeneri otsingutele, loodan et läheb õnneks.