SEB Maraton oli minu algses plaanis hooaja lõpetamise võistlus ja suure treeningaasta tippsündmus.
Ütlen etteruttavalt, et kokkuvõttes oli see lihtsalt üks suur pingelangus.
Kõik need valusad kolm kuud olen nö. hambad ristis midagigi teha üritanud. Et seda vorminatukest mingil määralgi säilitada.
Lugematu arv kordi olen jooksuriided selga pannud ja peale esimest läbitud kilomeetrit sama targalt koju tagasi naasnud.
See igapäevane mure ja mõtlemine, kuidas ma küll selle maratoniga hakkama saan. Mis tulemusega? Kas jalg peab vastu? Õhh!
Võib-olla kõlab see isegi rumalat või jäärapäiselt. Sest nii treener kui ka arstid soovitasin end eeskätt terveks ravida ning maraton kindlasti vahele jätta. Loodan, et saan lugejate käest andeks ja kirjutame selle õnneliku rumaluse algaja saavutusvajaduse/jooksuhimu arvele.
Sain lõpuks kasutada varu "Cometition" sisetaldasid! Jube tähtis! :)
Maratonile läksin suuresti närveerides. Kuigi püüdsin endale koguaeg sisendada, et keegi ei oota minult mingit tulemust ja on ilmselge, et sellise lünkliku treeninguga ning haige jalaga lähen eeskätt lihtsalt distantsi läbima. Siiski, jube raske on endale tunnistada, et oled vormi käest lasknud.
Kaks tundi enne võistlust ajasin endale korraliku pudru sisse, jõin 1,5 tundi nii palju vedelikku kui suutsin ja 10 minutit enne starti, tarbisin ka kohe ühe energiageeli ning kaks 400-st valuvaigistit.
Kõlas stardipauk ja tuligi Viimsi poole astuma hakata.
Olin plaaninud alustada väga rahulikult - jälgides eeskätt enesetunnet ja pulssi. Enne Kadriorgu sulandusin 3:00h gruppi. Millegipärast jooksid nad keskmist 4.06. Mis on 10 sekundit kiirem kui nad tegelikult pidanud oleksid.
Ilmselt plaaniti esimene pool veidi kiiremini joosta, et teisel ringil tempo osas varu oleks.
Mõtlesin, et lähen rahulikult omas tempos edasi. Lasin neil eest ära venida.
Russalka juures oli vahe oma 100m. Esimene joogipunkt pidurdas terve grupi hoo maha. Nii kui joogipunktist mööda sain, tundsin kuidas tugev tuul otse näkku puhub. Tegin ilmselt ainuõige otsuse ning jooksin tugevalt tempot tõstes gruppi tagasi.
Kuni Piritani püsisingi ilusti grupis. Terve mere äärse otsa jooksid nad tempoga 4.30 ja nii kui puude vahele saadi, lajatati jälle 04.06 min/km peale.
Lasin neil minna. Sealt alates jooksin üksi ja omas tempos (~04.16 min/km). Ütlen ausalt, et tunne oli imehea. Hoidsin end pigem koguaeg tagasi. Linna jõudes näitas kelle 1.33. Enesetunne oli nii tugev, et oleksin poolmaratoni korral end tagasi hoidmata võinud väga tubli aja joosta.
Teise ringi esimene pool sujus samuti väga ilusti. Enne Kadriorgu meenus mereäärne tuul. Lootsin, et tagant tuleb mõni suurem grupp, mis karmist tuule käes suremisest päästaks. Aga kahjuks nii hästi mul ei läinud. Mere ääres langes tempo kolisedes 4.30 peale. Punnitasin tugevalt edasi ja juba paistsid sõbrad puud ja majad.
Peale Piritat neelasin omajagu üksikuid jooksjaid. Tagasipöörde koht tundus justkui kauaoodatud imeline paik. Mõtlesin, et nüüd on vaid vormistamise küsimus!
Foto:Nike Running Estonia
Kuid nii kui olin järjekordse kilomeetri läbinud, oleks just kui mingi energiapaagi punn kuskilt eest ära lennanud. Kõik - mitte ainsamatki tilka jõudu enam järel ei olnud.
Ma ei saagi aru kuidas see nii järsult juhtus. Tempo 4.10 ja põmm, tühjus.
Ma ei tundnud seda natukenegi ette. Tavaliselt ikka hakkad vaikselt tundma, et hakkab raskeks kiskuma, aga no kuramus...seekord mitte.
Vaatasin, et ma ei olnud üldsegi ainuke. Minu ees tegid kõndimisega algust veel neli meest.
Sisendasin endale, et võitled...kasvõi aeglasema tempoga, aga joostes lõpuni!
Veel kaks jalutajat. Siis tundsin kuidas kõhus kiskus õõnsaks. Need kolm energiageel ,või siis vähemalt viimane neist tahtsid jälle päevavalgust näha.
Jooksusamm muutus automaatselt jalutamiseks. Kõndisin oma kolm neli minutit. Üks mööduv vanem härra hõikas veel, "Davai davai...tule tule edasi!". Aga ei, sisikond ei lubanud. Õnneks/kahjuks midagi suust välja ei roninud.
Pirital võtsin korralikuma lonksu vett. Sügav hingetõmme ning asusin uuesti tempokamalt liikuma.
Mereäärset otsa ei mäleta ma üldse. Kadriorus läbisin joogipunkti jalutades ja lausa vett kaanides.
Ning sealt edasi jälle joostes. Korrutasin mõttes, et linnarahva ees küll endale piinlikust ei valmista!Seal kõndida ei tohi!
Nii võitlesingi suhteliselt ebameeldiva tundega lõpuni. Finišikoridori pöörates näitas kell aega 03.16+
Lõpppunkti jõudsin kuueteistkümnenda minuti kahekümne esimesel sekundil.
Mingit emotsiooni kahjuks ei mäleta. Ilmselt oli lihtsalt meeletult hea meel, et see lõpuks tehtud sai.
Aeg 3.16.21 ehk siis uus rekord...parandasin varasemat tulemust rohkem kui ühe tunniga.
Nagu ma facebookis (vigaselt! Sorry) kirjutasin, siis järgmisel aastal kraabin veel tunni võrra ajast maha! :)
Õhtul koeraga jalutades, meenus, et täna (09.09.2012) on minu jooksmise nö. sünnipäev.
Yep, just täpselt aasta eest sai kõik alguse. See tähendab, et oleks aeg "uuest elust" kokkuvõte teha. Nüüd teate, millest järgmine postitus räägib.
I.